Mmm-hmm, KAMA!
Evanescence - The Last Song I'm Wasting On You
Äratuskellasaaga jätkub uute trikkidega. Täna oli kolmandaks tunniks, mis tähendab äratuskella jaoks harjumatut helisemisaega. Ta PIDI helisema 8.15. Kõigepealt ärkasin 6.20 oma tavalisel ajal üles. Siis umbes tund aega hiljem kellegi geeniuse auto signalisatsiooni peale, mis käivitus pärast väljalülitamist veel umbes seitse triljon korda. Mingi värdjakari mõtleb neid signasid välja. Mingil hetkel, kui olin juba tükk aega lamanud äratuskella helisemise ootuses mõtlesin, et peaks kella vaatama. Kell oli 8.40 (loogish ju). Ja äratuskellal ilutses üleval nurgas kiri "alarm", mis tähendab seda, et äratus on peale pandud, aga ta pole veel helisenud. Väga suur wtf käis peast läbi.........
Viimane tund oli täna kirjandus, kus me kõigepealt loetlesime üles "Läänerindel muutuseta" sõjas olnud jõledusi, tegime järeldused, loetlesime laatsaretijõledused ja jälle järeldused. Igatahes jõle. Kui Neeme hakkas neid kõiki ükshaaval tungival häälel üles loetlema, hakkas sees juba keerama..... Koju sõites piirasid mind bussis ümber kaks mutti, kes rääkisid mingist naisest, kes oli kunagi endale spiraali paigaldada lasknud ja siis ei läinud sada aastat arsti juurde ja see kasvas tal kuidagi kinni. Ma tahtsin öökida. Päriselt ka, ma olin neid sõjajõledusi tunnis kuulanud, kõht oli jumala tühi ja nüüd SEE. Ja kes räägib selliseid asju bussis??? Väga ÕÕÕÕÕÕÕÕÕ.
24. november 2009
8. november 2009
Talv
Sain "Minu Eesti" läbi. See oli selle sarja parim raamat. Ja kuna raamatukaanel seisis 1, on lootust, et "Minu Eesti 2" tuleb ka. Väga mõnusas stiilis kirjutatud ja rohkete naerukohtadega ja tõesti suht romantiline. Ootan teist osa.Ma olen praegu nii unine. Lükkasin bio töö tegemise homsesse... Jälle kehtib see vastik jama, et ma tohi kellelegi kindlalt öelda, et ma teen täna mingi asja ära. Ütlesin, et teen bio töö täna ja nüüd ei tee. Ma ei saa kunagi mingeid kojuminemise plaane teha a la "lähen koju, teen midagi head süüa ja siis loen raamatut" vms. Veel hullemad on Andri moodi plaanid, kus tegevused on lausa kellaajaliselt paika pandud. Mul pole kordagi selline "plaan" läbi läinud, nii et ma ei teegi neid.
Mõte nüüd otsas. Ära magama.
5. november 2009
Screenshotid jätkuvad...
Kas kõik internetisõnaraamatud otsustasid täna lolliks minna?
Kõigepealt google'i oma, mis arvab, et VINTAGE on eestikeelne sõna.
Ja siis aare.pri.ee, mis omakorda arvab, et CAR on eestikeelne sõna.
Üldse on see VINTAGE mu jaoks suht müstiline sõna. Tomahook väidab, et see on kas viinamarjalõikus, veteraniauto või 'car vana tüüpi auto'. Hmm. Kuskil oli kirjas, et vintaažesemeks loetakse asja, mis on vähemalt 20a vana...... Ja pildiotsingu tulemusena tuleb üldse igast pahna. Suave.
EDIT
Proovisin Alli avastust järgi. Internetisõnastikud on omadega p* kõik.
Kõigepealt google'i oma, mis arvab, et VINTAGE on eestikeelne sõna.
Ja siis aare.pri.ee, mis omakorda arvab, et CAR on eestikeelne sõna.
Üldse on see VINTAGE mu jaoks suht müstiline sõna. Tomahook väidab, et see on kas viinamarjalõikus, veteraniauto või 'car vana tüüpi auto'. Hmm. Kuskil oli kirjas, et vintaažesemeks loetakse asja, mis on vähemalt 20a vana...... Ja pildiotsingu tulemusena tuleb üldse igast pahna. Suave.
EDIT
Proovisin Alli avastust järgi. Internetisõnastikud on omadega p* kõik.
3. november 2009
1. november 2009
Raport
- Enamus vaheajast olin matkal
- Osta.ee-s oli selline pakkumine
- Ma naersin ennast laua alla
- Meedia raadiuudiste tööd olen üritanud juba nii neli tundi teha....
- Nädal aega tagasi olin ma TOP 1 ööbimiskohas
- Homme on kool. Tahaks kellelegi "Oota, korra...!" teha.
23. oktoober 2009
22. oktoober 2009
Kahes veerus kümnest vigu ei ole
ehk tähelepanujäägid, millest ei piisa eksami viimase ülesande tegemiseks. Ma parandasin ikka KÕIGIS veergudes "vead" ära. Inka proovieksam oli. 90st minutist, mis oli essee ja kirja kirjutamiseks läks 60 minutit 120-sõnalise kirja peale ja ülejäänud poole tunniga kirjutasin esse kohe puhtandile. Kolmanda kuulamise mehel oli geniaalne hääl. Ja üldse, pärast eksamit oli selline ajublokk, et
"Korrutis on negatiivne siis, kui üks kordaja on negatiivne ja teine on positiivne. Aga ka siis, kui üks on positiivne ja teine negatiivne."
ütleja oleksin vabalt võinud olla ka mina.
Vahepeal toimunust siis...... Mul oli sünnipäev, mida ma pole veel õieti pidanudki ega tea, kas ma seda väga "erilisel" moel teengi.
Ja siis oli veel Tarsi. Väliköök, mu sõber terveks kaheks päevaks. Ok, liialdan, tundide arvu järgi tuleb aind 1 päev välja, aga see-eest missugune külmataluvuse piiri testimine ja unnevajumise edasilükkamise oskuse treenimine. Jälle ma iroonitsen. Asi oli tegelt selles, et ma polnd eriti maganud ja mu päeva eesmärgiks oli sauna saada, mis sündis alles öösel. Ja senikaua oli vaja kuidagi üleval olla. Süüa sai igast head ja nalja sai ka ikka.
PCD - Jai Ho
Teisipäeval käisime osadega meie klassist, paraleelist ja 11ndast savist voolimas kuskil vanalinnas. Mul tuli selline keskmine inimene, kätega tekkis selline jama, et väänasin liiga hilja karkassi käteosa ja käed jäid imelikult. Ja mu kuju nägi välja nii, nagu pükse poleks jalas, aga pluus on. Aga päris lahe oli teha neid kujusid.
"Ja nüüd ma lähen ja tervitan ükshaaval kõiki seitset pöialpoissi!"
Homme Türile. Kolmandat nädalat järjest. Jeii.
13. oktoober 2009
Mõttelage mõttestaadium
Tori Amos - Winter
Juhhei!(mis on mu viimase aja leiu-häälitsus, mis kaob loodetavasti kiirelt ära.....) Mul pole aimugi, mida kirjutada, aga midagi nagu peaks. Mul on täna absoluutne tähelepanupuudus ja mõttessevajumise hood, mille jooksul ma tegelikult ei mõtlegi. Ma pole see aasta veel kooliga harjunud ja mul on üldiselt koolist täiesti siiber. Mu füüsika ja INKA hetkeseis on 3, kusjuures Milanna nimetab mind füüsikuks ja inkat oskan ma sama hästi kui eelmistel aastatel viie peale. Aga see on mööduv ja muutuvasjaolu, niiet suht p......
Reede-laup oli Türi lähistel matk - sõbrad, matkaringi liikmed ja uus nägu - Ott (ja koer Murra). Üritan lühidalt teha, sest ilukirjandusliku teksti ajamise tuju mul mitte ei ole. Reedel õhtupoole rongiga Võhmasse, sealt Google'i kaardi järgi 15 km (päriselus üle 20) metsaonni, mida me üles ei leidnud, sest valisime kollektiivselt sisetunde järgi teeharul vale haru.... Pimedas rattasõit pealambiga, kui ma näen oma näo ees valgusvihus udu ja ei midagi muud. Siis sõit tagasi ja õige haru valimine. Jalgade külmumine tossudes, kummikute ja villaste sokkide päästeoperatsioon. RMK onn metsiku küttega. Nii soe hakkas, et ei tahtnud jopetki seljast võtta..... Söömine, majas valitseva SOOJUSE käes vaevlemine, soojusest lõdisemine jõest vett tuues. Teejoomine ja magamiskott. Hommikul pettumusega tunnetamine, et majas on temperatuur alla nulli, sest magamiskott ei taganud rahulikku und. Murra paaniline edasi-tagasi tormamine, inimeste lakkumine (minusse see imekombel ei puutunud), inimeste otsa pikali heitmine. Õigest ajast ja teistest pool tundi hiljem ülestõusmine puhtast pealeastumishirmust, kuna magasime köögis, kus nüüd üritati ometi süüa teha. Söömine. Pannkoogid kondenspiima ja moosiga. Mmmmmmmmm. Marlene'i ja Oliveri ärkamine. Asjade pakkimine ja matkarajale minek. Matkarada oli ülimõnus. Mõnus metsarada, ilus loodus, lõpuks ometi oli SOE. Tee peale jäi metsavenna punker ja Kristian leidis geoaarde. Tagasiminek oli veits suuremas tempos, sest aega nappis ja Murra hakkas väsimusest enne mahalangenud puudest ülehüppamist mõttepause tegema. Vahepeal läksime valele teele, aga läksime kohe õigele, kohtasime meie metsaonni sissetunginud perekonda ja muudkui kõndisime. Kuigi see jutt näib vb iroonilise ja negatiivse varjundiga, oli matkarada ometi mõnus ja hea oli vahelduseks rattasõidule kõndida.
Järgnes kiire söömine ehk siis võileibade sisseahmimine kõige ettejuhtuvaga ja paar praetud viinerit. Veel veidi asjade pakkimist ja tundus, et ongi juba minek. Rongini oli... ma nüüd kindlasti eksin..... 2 tundi? Vändata oli üle 20 km, jälle ei mäleta. Mäluga on ka viimasel ajal probleeme. Ma ei mäleta nt, et 9.kl inka eksamil oleks mingi dialoog olnud. Aga matka juurde tagasi - kõik olid valmis minema ja Kaisa teatas, et tal on rattakumm tühi. Juhheii.. veel seiklusi. (ma tõesti loodan sellest "juhheist" vabaneda). Kristian vahetas kummi megakiirelt ära ja asus pumpama. No need väiksed pumbad on ikka megapumbad ausalt öeldes. Ja ma olin ka tark, ei võtnud oma pärismegapumpa kaasa, niiet higistati pool tundi ja kumm täitus heal juhul poole võrra. //Muide, Lost on juba 15 mintsa peal, jälle feilisin selle vaatamises// Tehti plaane. Mina ja Alli pidime seitsmendikega Türile rongile kihutama, kuigi tõenäosus oli jõuda vaid viimasel minutil. Teisi kutsuti päästma juba ärasõitnud Ott. (Ott on mõnus inimene, mõõdukalt jutukas, huumorimeelega ja sellel ajal, kui meie talvejopedega külmetame, käib pusaga ringi.) Hakkasime siis Türi poole sõitma, vaevalt kilomeeter läbitud, kui Allil läks ratas katki. Väga lampi jälle. Sõitsime siis edasi, Alli läks tagasi. Ühel ristmikul tabas mind mälukaotus ja ma arvasin, et me tulime eile sealt, kust tegelikult ei tulnud, aga sõitsime õigesti edasi. Tempo oli kogu aeg a la 20 km/h. Osad hakkasid maha jääma, aga mitte kohe alguses. Mingi hetk helistasin Küllile, seletasin umbes, kus me oleme ja küsisin, kui kaugel oleme Türist ja kas on mõtet veel üritada. Oli küll. Niiet teiste "ärme sõida nii kiiresti, me nagunii ei jõua" kiuste hakkas tempo taastuma. Mingi hetk karjuti, et üks on hullult maha jäänud. Sealt hakkas minu sisemine arutlus mahajääjate saatuse suhtes. Kui me neid ootame, siis me ei jõua kunagi rongile, aga samas on suht hull mingi kilt teistest maas sõita teadmises, et nad panid ees ära ja mind ei oodanud. Jõudsin järeldusele, et kui tuleb mõni ristmik, siis ootame, või keegi üks ootab ja kui rongile jõuame, siis paneme niikaua asju rongi, selleks ajaks ta jõuab. Ja kui ei jõua, siis ma jään temaga maha, saavad teised rongile.
Ja siis teatati, et see taha jäänu sai autole. Jah, Ott oli oma autoga juba meil sabas ja autossesaaja asemel asus rattareisile Külli. Neil olevat seal autos väga lõbus olnud, muideks.
Türile oli 7 kilti ja ma ei jõudnud enam ise ka sõita, aga võtsime sisse hullu tempo ja mingi hetk oli kell nii palju, et rong oli läinud. Jäime 6 mintsa hiljaks ja autoga minejad ka ei jõudnud. Vahepeal keset sõitmist avastasime oma seltskonnaga veel sildi, mis näitas meie metsaonni poole 4,8 kilti ja see oli siis, kui me olime juba oma 10 ära sõitnud, niiet me läksime ringiga! Ja igasugused OLEKSID tulid pidevalt meelde.
Aga passisime siis Türi bussijaamas. Äärmiselt põnev koht. Plaanitsemine käis ja lõpuks mängisime Alliga lolli ja ma soojustasin end, kuidas sain. Asi lõppes sellega, et 6 inimest läks bussiga, ülejäänud kolm said Hanna vanemate auto peale, kes rentisid järelkäru, kuhu pandi kõik rattad ja osa asju. Suur tänu neile. Muidu oleks meil koitnud veel üks öö kuskil kõledas külmas onnis, kui me Alliga läksime eelmine päev magama mõttega, et homme saab korralikult soojas voodis magada. Ja Marlene ja Oliver said Marlene'i isaga ära. Vot siis. Suht 'lühike' tuli.
Aa, muide, neljapäeval sünna. Ja ma ei tea, mis ma üldse teen sellel päeval. Need, kes tahaksid selle peale öelda, et pea pidu, siis tundub, et nad ei tunne mind. Ja ma ei taha teha midagi, mida "võiks ju teha" või "peaks tegema" vms.. Kõik need OLEKS ja VÕIKS ja PEAKS, kõigil on see -KS lõpp, mille nimetust ma ei mäleta, sest mäluaugud hakkavad juba ka eesti keele teadmistele peale, kõik need on nõmedad sõnad, mis väljendavad millegi peaaegu teostamist, kuid mis ometi ei teostu. Need ajavad lihtsalt närvi. Nagu ajavad närvi ka ülesanded, mis tuleb valmis kirjutada kõigest selleks, et need oleks valmis kirjutatud. Olgu siis see kirjapandu tõsi või täielik absurd, ta peab mul loetaval kujul olemas olema, et ma saaks selle eest hinde! No persse küll, kui mul ikka ei ole midagi kirjutada, siis oleks selle kirjutamine mult pmts valetamise ja mingi mõttetuse nõudmine. Ja see suurepärane mõttevälgatus ei ole ajendatud selle ülesande kaelast ära saamise eesmärgil. Mul lihtsalt POLE midagi kirjutada. Vsjo. Ja koolist on kõrini. Väga.
Lähen magan oma passiiv-pessimistliku tuju välja ja alustan hommikul otsast peale.
(Juhhei!!!)
Juhhei!(mis on mu viimase aja leiu-häälitsus, mis kaob loodetavasti kiirelt ära.....) Mul pole aimugi, mida kirjutada, aga midagi nagu peaks. Mul on täna absoluutne tähelepanupuudus ja mõttessevajumise hood, mille jooksul ma tegelikult ei mõtlegi. Ma pole see aasta veel kooliga harjunud ja mul on üldiselt koolist täiesti siiber. Mu füüsika ja INKA hetkeseis on 3, kusjuures Milanna nimetab mind füüsikuks ja inkat oskan ma sama hästi kui eelmistel aastatel viie peale. Aga see on mööduv ja muutuvasjaolu, niiet suht p......
Reede-laup oli Türi lähistel matk - sõbrad, matkaringi liikmed ja uus nägu - Ott (ja koer Murra). Üritan lühidalt teha, sest ilukirjandusliku teksti ajamise tuju mul mitte ei ole. Reedel õhtupoole rongiga Võhmasse, sealt Google'i kaardi järgi 15 km (päriselus üle 20) metsaonni, mida me üles ei leidnud, sest valisime kollektiivselt sisetunde järgi teeharul vale haru.... Pimedas rattasõit pealambiga, kui ma näen oma näo ees valgusvihus udu ja ei midagi muud. Siis sõit tagasi ja õige haru valimine. Jalgade külmumine tossudes, kummikute ja villaste sokkide päästeoperatsioon. RMK onn metsiku küttega. Nii soe hakkas, et ei tahtnud jopetki seljast võtta..... Söömine, majas valitseva SOOJUSE käes vaevlemine, soojusest lõdisemine jõest vett tuues. Teejoomine ja magamiskott. Hommikul pettumusega tunnetamine, et majas on temperatuur alla nulli, sest magamiskott ei taganud rahulikku und. Murra paaniline edasi-tagasi tormamine, inimeste lakkumine (minusse see imekombel ei puutunud), inimeste otsa pikali heitmine. Õigest ajast ja teistest pool tundi hiljem ülestõusmine puhtast pealeastumishirmust, kuna magasime köögis, kus nüüd üritati ometi süüa teha. Söömine. Pannkoogid kondenspiima ja moosiga. Mmmmmmmmm. Marlene'i ja Oliveri ärkamine. Asjade pakkimine ja matkarajale minek. Matkarada oli ülimõnus. Mõnus metsarada, ilus loodus, lõpuks ometi oli SOE. Tee peale jäi metsavenna punker ja Kristian leidis geoaarde. Tagasiminek oli veits suuremas tempos, sest aega nappis ja Murra hakkas väsimusest enne mahalangenud puudest ülehüppamist mõttepause tegema. Vahepeal läksime valele teele, aga läksime kohe õigele, kohtasime meie metsaonni sissetunginud perekonda ja muudkui kõndisime. Kuigi see jutt näib vb iroonilise ja negatiivse varjundiga, oli matkarada ometi mõnus ja hea oli vahelduseks rattasõidule kõndida.
Järgnes kiire söömine ehk siis võileibade sisseahmimine kõige ettejuhtuvaga ja paar praetud viinerit. Veel veidi asjade pakkimist ja tundus, et ongi juba minek. Rongini oli... ma nüüd kindlasti eksin..... 2 tundi? Vändata oli üle 20 km, jälle ei mäleta. Mäluga on ka viimasel ajal probleeme. Ma ei mäleta nt, et 9.kl inka eksamil oleks mingi dialoog olnud. Aga matka juurde tagasi - kõik olid valmis minema ja Kaisa teatas, et tal on rattakumm tühi. Juhheii.. veel seiklusi. (ma tõesti loodan sellest "juhheist" vabaneda). Kristian vahetas kummi megakiirelt ära ja asus pumpama. No need väiksed pumbad on ikka megapumbad ausalt öeldes. Ja ma olin ka tark, ei võtnud oma pärismegapumpa kaasa, niiet higistati pool tundi ja kumm täitus heal juhul poole võrra. //Muide, Lost on juba 15 mintsa peal, jälle feilisin selle vaatamises// Tehti plaane. Mina ja Alli pidime seitsmendikega Türile rongile kihutama, kuigi tõenäosus oli jõuda vaid viimasel minutil. Teisi kutsuti päästma juba ärasõitnud Ott. (Ott on mõnus inimene, mõõdukalt jutukas, huumorimeelega ja sellel ajal, kui meie talvejopedega külmetame, käib pusaga ringi.) Hakkasime siis Türi poole sõitma, vaevalt kilomeeter läbitud, kui Allil läks ratas katki. Väga lampi jälle. Sõitsime siis edasi, Alli läks tagasi. Ühel ristmikul tabas mind mälukaotus ja ma arvasin, et me tulime eile sealt, kust tegelikult ei tulnud, aga sõitsime õigesti edasi. Tempo oli kogu aeg a la 20 km/h. Osad hakkasid maha jääma, aga mitte kohe alguses. Mingi hetk helistasin Küllile, seletasin umbes, kus me oleme ja küsisin, kui kaugel oleme Türist ja kas on mõtet veel üritada. Oli küll. Niiet teiste "ärme sõida nii kiiresti, me nagunii ei jõua" kiuste hakkas tempo taastuma. Mingi hetk karjuti, et üks on hullult maha jäänud. Sealt hakkas minu sisemine arutlus mahajääjate saatuse suhtes. Kui me neid ootame, siis me ei jõua kunagi rongile, aga samas on suht hull mingi kilt teistest maas sõita teadmises, et nad panid ees ära ja mind ei oodanud. Jõudsin järeldusele, et kui tuleb mõni ristmik, siis ootame, või keegi üks ootab ja kui rongile jõuame, siis paneme niikaua asju rongi, selleks ajaks ta jõuab. Ja kui ei jõua, siis ma jään temaga maha, saavad teised rongile.
Ja siis teatati, et see taha jäänu sai autole. Jah, Ott oli oma autoga juba meil sabas ja autossesaaja asemel asus rattareisile Külli. Neil olevat seal autos väga lõbus olnud, muideks.
Türile oli 7 kilti ja ma ei jõudnud enam ise ka sõita, aga võtsime sisse hullu tempo ja mingi hetk oli kell nii palju, et rong oli läinud. Jäime 6 mintsa hiljaks ja autoga minejad ka ei jõudnud. Vahepeal keset sõitmist avastasime oma seltskonnaga veel sildi, mis näitas meie metsaonni poole 4,8 kilti ja see oli siis, kui me olime juba oma 10 ära sõitnud, niiet me läksime ringiga! Ja igasugused OLEKSID tulid pidevalt meelde.
Aga passisime siis Türi bussijaamas. Äärmiselt põnev koht. Plaanitsemine käis ja lõpuks mängisime Alliga lolli ja ma soojustasin end, kuidas sain. Asi lõppes sellega, et 6 inimest läks bussiga, ülejäänud kolm said Hanna vanemate auto peale, kes rentisid järelkäru, kuhu pandi kõik rattad ja osa asju. Suur tänu neile. Muidu oleks meil koitnud veel üks öö kuskil kõledas külmas onnis, kui me Alliga läksime eelmine päev magama mõttega, et homme saab korralikult soojas voodis magada. Ja Marlene ja Oliver said Marlene'i isaga ära. Vot siis. Suht 'lühike' tuli.
Aa, muide, neljapäeval sünna. Ja ma ei tea, mis ma üldse teen sellel päeval. Need, kes tahaksid selle peale öelda, et pea pidu, siis tundub, et nad ei tunne mind. Ja ma ei taha teha midagi, mida "võiks ju teha" või "peaks tegema" vms.. Kõik need OLEKS ja VÕIKS ja PEAKS, kõigil on see -KS lõpp, mille nimetust ma ei mäleta, sest mäluaugud hakkavad juba ka eesti keele teadmistele peale, kõik need on nõmedad sõnad, mis väljendavad millegi peaaegu teostamist, kuid mis ometi ei teostu. Need ajavad lihtsalt närvi. Nagu ajavad närvi ka ülesanded, mis tuleb valmis kirjutada kõigest selleks, et need oleks valmis kirjutatud. Olgu siis see kirjapandu tõsi või täielik absurd, ta peab mul loetaval kujul olemas olema, et ma saaks selle eest hinde! No persse küll, kui mul ikka ei ole midagi kirjutada, siis oleks selle kirjutamine mult pmts valetamise ja mingi mõttetuse nõudmine. Ja see suurepärane mõttevälgatus ei ole ajendatud selle ülesande kaelast ära saamise eesmärgil. Mul lihtsalt POLE midagi kirjutada. Vsjo. Ja koolist on kõrini. Väga.
Lähen magan oma passiiv-pessimistliku tuju välja ja alustan hommikul otsast peale.
(Juhhei!!!)
27. september 2009
Hetkmõte
Peaks omale uue meili hankima, sest tundub, et mu praegune tähendab tõlkes "elustama". Wtf jah, vaatasin praegu järele, sest ega ma enam ei mäletanudki, mida see tähendas. Valisin selle nime kirjapildi pärast. Tüüpiline. Kogu mu vihkamise juures nõmedate e-mailide vastu on minul ka ometi samasugune.
Ja veel üks mõte. Tahaks varsti blogi privaatseks muuta, aga seda mitte niipea. Ja invite'imistega ma koonerdama ei hakka, lihtsalt ei taha, et mingid päris suvalised inimesed mu mõtteid loeks.
Ja kolmas mõte. Tekkis just praegu. Ma ei saa midagi kirjutada ilma, et ma hakkaks peas kohe hullu arutlust koostama. Nagu näiteks need "mõtted", mida ma ei taha, et keegi loeks. Mõtete võlu ongi selles, et ma MÕTLEN neid ja keegi ei saa teada, mida ma mõtlen, sest keegi ei loe mu mõtteid. Aga kui ma need kirja panen, siis nad pole enam AINULT mõtted, sest nad on kõigile avalikud. Seega ei saa keegi mu MÕTTEID lugeda. Ja siis jookseb mu arutlus tupikusse. Et mis nad siis on?
Ja veel üks mõte. Tahaks varsti blogi privaatseks muuta, aga seda mitte niipea. Ja invite'imistega ma koonerdama ei hakka, lihtsalt ei taha, et mingid päris suvalised inimesed mu mõtteid loeks.
Ja kolmas mõte. Tekkis just praegu. Ma ei saa midagi kirjutada ilma, et ma hakkaks peas kohe hullu arutlust koostama. Nagu näiteks need "mõtted", mida ma ei taha, et keegi loeks. Mõtete võlu ongi selles, et ma MÕTLEN neid ja keegi ei saa teada, mida ma mõtlen, sest keegi ei loe mu mõtteid. Aga kui ma need kirja panen, siis nad pole enam AINULT mõtted, sest nad on kõigile avalikud. Seega ei saa keegi mu MÕTTEID lugeda. Ja siis jookseb mu arutlus tupikusse. Et mis nad siis on?
25. august 2009
Siis, kui und njetu
See on see tühja passimine, lebotamine jne, kui energia kuskile ei kulu ja öösel ei taha enam uni tulla. Siis ma vahin järjest kella ja imestan, kui kiiresti aeg ka mitte magades liigub - ohoo, nüüd olen juba kolm tundi niisama lamasklenud! , ohoo! kolm ja pool tundi! jne. Päris kell kuus hommikul ei taha enam magama jääda, et pärast õhtul üles ärgata. Tuleb midagi teha. Tuleb minna rattaga sõitma!
Kahjuks see päikesetõusu-ajaks-ilusasse-kohta-jõuda plaan feilis tunni ajaga, sest kodust sain välja kell 7. Ehmatasin riidekappi avades ema üles, kes küsis paaniliselt "Mis toimub?!" ja isa ärkas ema hüüatuse peale, paanika näos. Ma sattusin nendest näoilmetest segadusse ja ütlesin, et ma mõtlesin, et tõusen üles.... Päeval küsiti mitu korda üle, et "mida see hommikune asi ikkagi tähendas?".
Aga põhimõtteliselt sõitsin mingit tundmatut teed pidi Piritale, tegin seal minitiiru ja niiiiiiiiiiii kaif oli vaadata linna pärast päikesetõusu! Selline TUNNE tuli sisse (pidage mind napakaks, aga varahommikuse päikesega on kõik nii palju lahedam). Ostsin baltast juua, panin ratta lukku, et kaks meetrit R-Kioski kõndida.. Mõtlesin seal ratta juures rongide vahel, et ikka väga jama, et mul maakohta pole, oleks just tahtnud sõita rongiga kuskile, kust on veel natuke maad rattaga minna ja maanduda mõnusas majakeses, mis oleks minu oma. See tuleb ükskord ära teha.
Sõitsin Stromkale hullu plaaniga raamatut lugeda, aga seal oli kõik liiga kastene. Ja seal oli nii vähe inimesi, et see tundus ebareaalne. Keerasin ranniku suunas ja vaatan, et mingi tädike käis ujumas, üks mees tegi hoogsalt soojendust, kepikõndijaid on hullult igal pool ja sellised muhedad taadikesed istuvad, naudivad merevaadet. Nagu mõni teine maailm oleks hommikuti! Ja kui Pirital oli ikka linnaelu autode näol näha-kuulda, siis siin oli päris vaikne. Mõnus.
Kahjuks see päikesetõusu-ajaks-ilusasse-kohta-jõuda plaan feilis tunni ajaga, sest kodust sain välja kell 7. Ehmatasin riidekappi avades ema üles, kes küsis paaniliselt "Mis toimub?!" ja isa ärkas ema hüüatuse peale, paanika näos. Ma sattusin nendest näoilmetest segadusse ja ütlesin, et ma mõtlesin, et tõusen üles.... Päeval küsiti mitu korda üle, et "mida see hommikune asi ikkagi tähendas?".
Aga põhimõtteliselt sõitsin mingit tundmatut teed pidi Piritale, tegin seal minitiiru ja niiiiiiiiiiii kaif oli vaadata linna pärast päikesetõusu! Selline TUNNE tuli sisse (pidage mind napakaks, aga varahommikuse päikesega on kõik nii palju lahedam). Ostsin baltast juua, panin ratta lukku, et kaks meetrit R-Kioski kõndida.. Mõtlesin seal ratta juures rongide vahel, et ikka väga jama, et mul maakohta pole, oleks just tahtnud sõita rongiga kuskile, kust on veel natuke maad rattaga minna ja maanduda mõnusas majakeses, mis oleks minu oma. See tuleb ükskord ära teha.
Sõitsin Stromkale hullu plaaniga raamatut lugeda, aga seal oli kõik liiga kastene. Ja seal oli nii vähe inimesi, et see tundus ebareaalne. Keerasin ranniku suunas ja vaatan, et mingi tädike käis ujumas, üks mees tegi hoogsalt soojendust, kepikõndijaid on hullult igal pool ja sellised muhedad taadikesed istuvad, naudivad merevaadet. Nagu mõni teine maailm oleks hommikuti! Ja kui Pirital oli ikka linnaelu autode näol näha-kuulda, siis siin oli päris vaikne. Mõnus.
20. august 2009
Kõik juhtub põhjusega?
Chalice - Minu inimesed, kummitab tänu Allile
Plaan minna Lohusallu ja parmutada oli juba ammu. Eile otsustas Alli (spontaanselt, mida ei pea vist mainima:D), et lähme homme (ehk siis täna). Noh, mulle tulevad sellised otsused alati üllatusena, aga ma harjun nendega kohe ära ja lähen kaasa. Eile oli aga selline tunne, et päris homme ei taha vist minna... aga noh, läksime ikka. Täna hommikul oli mul üldiselt väga paha tuju, olin lampi vihane. Sain Alliga kokku pärast seda, kui olin valesse kohta tulnud teda ootama ja sõitsime Rocca al Mare poole. Jõudsime mingisse kohta, kus rattatee keeras paremale ja otse läks aind autotee ja me saime aru, et me oleme vales kohas, ehk siis sõidame Kakumäe poole. Alli arvas, et rannast läheb tee õigesse kohta, mina nii ei arvanud ja sõitsin oma toreda tujuga veits aeglasemalt ja tagapool. Kui me lõpuks veendusime, et ei lähe sealt mingit teed, ei olnud meil muud valikut kui Kakumäe randa jääda, sest, oi üllatust!, Alli rattakumm läks lihtsalt lampi siledal asfaltteel katki. Mu tuju tõusis nö "lakke" sellel skaalal, millel ta juba oli. Alli polnud kummi vahetamise suhtes eriti entusiastlik, sest rehv oli ka kahtlaselt lõhki ja nii me midagi ei teinudki. Parmutasime pinkidel, sest ma unustasin rannalina maha. PÕHImõtteliselt läks parmutamisplaan täide aind ilma ööbimise ja sulgpallita. Ja saunata, mida köeti ilma meieta.
Kuueni konutasime rannas, lugesime raamtuid, olime parmud. Alli kõndis terve tee koju - 2 tundi 25 minutit. Ma proovisin ka seda kõndimise asja, aga suht varsti kihutasin juba koju vetsu poole. Plaanis oli süüa, teavitada vanemaid matka ebaõnnestumisest ja Paljassaarde minna veel raamatut lugema. Allil oli missioon kaheksasks koju jõuda ja vabadussamba avamisele minna.
Sõitsin paljassaarde, kus mingid tüübid olid mingi künka taga võssis telgiga ja jõid ja rannas oli igast Vasjasid, ehk siis keerasin otsa ringi ja sõitsin Stromkale, kus ma lugesin ühe peatüki läbi ja kihutasin lõdisedes koju. Pakkisin asjad lahti ja nüüd olen siin, mõtlen, mida homme ette võtta.
Alli oli kindel, et kõik juhtub põhjusega, niiet see põhjus, miks see kumm katki läks ja mille pärast me täna-homme ei ole seal, kus olema peaks, võiks nüüd ilmsiks tulla, sest ma saan muidu vihaseks!
Muide, rannas tuli meelde, et Oliveril on täna sünna ja laulsime talle sünnipäevalaulu ja lootsime, et ta kuuleb.
Plaan minna Lohusallu ja parmutada oli juba ammu. Eile otsustas Alli (spontaanselt, mida ei pea vist mainima:D), et lähme homme (ehk siis täna). Noh, mulle tulevad sellised otsused alati üllatusena, aga ma harjun nendega kohe ära ja lähen kaasa. Eile oli aga selline tunne, et päris homme ei taha vist minna... aga noh, läksime ikka. Täna hommikul oli mul üldiselt väga paha tuju, olin lampi vihane. Sain Alliga kokku pärast seda, kui olin valesse kohta tulnud teda ootama ja sõitsime Rocca al Mare poole. Jõudsime mingisse kohta, kus rattatee keeras paremale ja otse läks aind autotee ja me saime aru, et me oleme vales kohas, ehk siis sõidame Kakumäe poole. Alli arvas, et rannast läheb tee õigesse kohta, mina nii ei arvanud ja sõitsin oma toreda tujuga veits aeglasemalt ja tagapool. Kui me lõpuks veendusime, et ei lähe sealt mingit teed, ei olnud meil muud valikut kui Kakumäe randa jääda, sest, oi üllatust!, Alli rattakumm läks lihtsalt lampi siledal asfaltteel katki. Mu tuju tõusis nö "lakke" sellel skaalal, millel ta juba oli. Alli polnud kummi vahetamise suhtes eriti entusiastlik, sest rehv oli ka kahtlaselt lõhki ja nii me midagi ei teinudki. Parmutasime pinkidel, sest ma unustasin rannalina maha. PÕHImõtteliselt läks parmutamisplaan täide aind ilma ööbimise ja sulgpallita. Ja saunata, mida köeti ilma meieta.
Kuueni konutasime rannas, lugesime raamtuid, olime parmud. Alli kõndis terve tee koju - 2 tundi 25 minutit. Ma proovisin ka seda kõndimise asja, aga suht varsti kihutasin juba koju vetsu poole. Plaanis oli süüa, teavitada vanemaid matka ebaõnnestumisest ja Paljassaarde minna veel raamatut lugema. Allil oli missioon kaheksasks koju jõuda ja vabadussamba avamisele minna.
Sõitsin paljassaarde, kus mingid tüübid olid mingi künka taga võssis telgiga ja jõid ja rannas oli igast Vasjasid, ehk siis keerasin otsa ringi ja sõitsin Stromkale, kus ma lugesin ühe peatüki läbi ja kihutasin lõdisedes koju. Pakkisin asjad lahti ja nüüd olen siin, mõtlen, mida homme ette võtta.
Alli oli kindel, et kõik juhtub põhjusega, niiet see põhjus, miks see kumm katki läks ja mille pärast me täna-homme ei ole seal, kus olema peaks, võiks nüüd ilmsiks tulla, sest ma saan muidu vihaseks!
Muide, rannas tuli meelde, et Oliveril on täna sünna ja laulsime talle sünnipäevalaulu ja lootsime, et ta kuuleb.
1. august 2009
Kein Problem
Jätkuvalt Paramore - Decode
Alli ja Marlene olid Tarsis näitelaagris (seesama, kuhu ma koolilõpuaktuselt jooksin, ainult teine vahetus) ja Külli tuli välja ideega sõita sinna viimaseks päevaks, vaadata ära näidend ja niisama logeleda.
Plaan oli järgmine: Külli läheb neljapäeval Paidesse ja reede hommikul tulen mina rongiga Türile, sõidan Paidesse ja siis sõidame koos Keava poole, Tarsisse.
Mis läks valesti?
(Siinkohal teen ma mõttelageda näo, vaatan ebamäärasesse suunda ja ütlen selge, veidi eemaloleva häälega "MAU!")
Minu rong läks kell 7.50 ja kas ma suutsin sisse magada? Jaa!!! Ja ma ei mäleta absoluutselt, et äratuskell oli helisenud. Kui ma tavaliselt unesegaselt ta kinni vajutan ja edasi magan, siis ma pärast ikka MÄLETAN, et helises jah ja vajutasin kinni ja sisi tuli blackout. Aga seekord ei mäletanud. Ärkasin kell 7.47 ja ei osanud kuidagi sellele kellaajale reageerida. Vaatasin netist rongiaegu, ema jalutas tuppa sisse ja ehmatas ära, et ma veel kodus olen.
Plaanimuudatus: mina sõidan rongiga Raplasse ja sealt rattaga Tarsisse ja Külli teeb üheinimesematka.
Minu retke raskeim osa oli rongis ratas konksu otsa saada. Kolm korda pidin üritama, et see sinna saada. Rongist mahaminek oli kuidagi kerge, kuigi perrooni polnud. Võtsin ratta selga ja hüppasin välja.. Ja Raplast viis Keava sildini tore rattatee!
Leidsin üles Alli ja Marlene'i ja jõudsin enne vihma telki ka. Pakkisin natuke asju lahti, takistasin pere kassil telki ronimast (kass oli läbimärg ja ei tahtnud eeskojas kuival murul istumisega rahule jääda) ja siis tuli Külli. Ta oli sõitnud kuskil põldude vahel hirmsast sääseparvest läbi ja oli üleni sääsetõrjega koos, mis kombineerus higiga ja kleepus märja kileka vastu. Lahendus? Külli läks pesema.
Siis ei olnud meil mingit plaani. Siis tekkis plaan täna õhtul koju minna, sest öösiti ei pidavat lärmi tõttu magada saama. Paar MAU-d ja paar tundi hiljem tekkis uus plaan - just go with the flow.
Vaatasime ära hispaania grupi esinemise, olime, kuulasime, kõndisime ringi...
Etendus oli hea, hoolimata sellest, et pool läks kaduma, kuna võttegrupp seisis otse meie ees. Aga jah, ürgne Eesti, flamenco ja capoeira käivad käsikäes. Alli tantsis siis flamencot mingi kõheda tüübiga ja Marlene sai capoeiras peksa :) Ja üldse oli selles etenduses palju leidlikke elemente.
Õhtul sai filmigruppide lühifilmide vaatamise ootuses paar tundi niisama olla ja joonistada, teed juua ja kringlit süüa.
Filmideks olid "Kama"(kuidas üks mees murrab välja oma igapäevarutiinist) ja "Ehe mees" (loeb sisemus, mitte välimus) ja üllatusdokfilm küsimustest Tarsi kohta ja inimeste vastustest.
"Kama" oli parim, kuigi teine film oli ka hea ja dokfilm oli lihtsalt ääretult naljakas.
Järgnesid magamaminekuks sättimise rituaalid koos hambapesu ja telgis oleva läbu süvendamisega. Magamist raskendas asjaolu, et meie telgi kõrval oli juturing, mis läks mingil hetkel hommikul sauna juurde ja osaline juturing jätkus päikesetõusu ajal kuni keegi neist otsustas magama minna. Ma ärkasin mitu korda üles, avastasin, et mind nügitakse igast küljest, Alli ohkis unes ja Külli jalad tõmblesid. Ma ikka nägin mingit und kõigi nende ärkamiste vahel. Ma mäletan, et see oli seotud Saksamaa matkaga - selle osaga, kus me linnades käisime + veel natuke üleloomulikku stoorit a la keegi jälitab mind ja ma pean kuskile jõudma - the usual stuff. (ja nendes sidekriipsudes pole ma üldse kindel, kirjutan praegu nii, kuidas juhtub XD)
Hommikune 8.45 ärkamine oli valus. Külli käis pesemas ja avastas saunast magava tüübi, kes oli nii ära maskeerunud, et esimesel pilgul teda ei märkagi. Käisime söömas ja siis loopisime asju kottidesse, sest Marlene'i telk tuli kokku pakkida. Mingil ajal taheti näidata etendusest tehtud filmi, aga me Külliga tahtsime ära minna.
Plaanis oli jõuda Raplasse ja siis vaadata, mis edasi saab. Mis edasi sai?
Teel Raplasse tabas meid esimene vihmahoog. Mingil hetkel vaatas Külli rongiaegu ja avastasime, et rong läheb 10 minuti pärast. Me jäime ühe minutiga hiljaks. Rai-be.
Kuna järgmise rongini oli palju aega, oli valida - kas PÄEV RAPLAS või sõita Kohilasse ja sealt rongile. Valik langes teisele variandile. Ostsime süüa, jäime teise vihmahoo alla ja sõitsime. Poolel teel arvasime, et võib sõita ka Hagudisse, mis jääb Rapla ja Kohila vahele. Siis, kui me leidsime teel Hagudisse söögikoha ignoreerides sissesõidu keelumärki, tabas meid kolmas vihmahoog ja meie söögiorgia jätkus rekka all...
Jõudsime Hagudisse, Küsisime ühe onu käest raudteejaama asukoha järele ja jõudsime täpselt rongi ajaks.
AGA rong sõitis meist mööda.
Elagu väike Hagudi peatus, mis on nii tähtsusetu, et iga rong seal ei peatu.
Teel Kohilasse tabas meid neljas vihmahoog. Ja Kohila rongijaamas viies vihmahoog. Ma pesin oma jalgu katuselt joana langevas vees ja mingi tüüp vaatas imelikult. Ma vaataks tema asemel ka, et mingi imelik sulistab seal, aga jalad olid igast liiva-pori täis ja nagunii oli märg olla.
Rongini oli alla 10 minuti ja me mõtlesime tükk aega, kust poolt ta tuleb. Siis ta tuli. Otsustasime minna viimasesse vagunisse, kuna esimene vagun oli meist liiga kaugel. Ja kuna meil olid asjad ratastelt maha võetud ja me jooksime ratastega viimase vaguni poole, kus Külli sai rattad mingite onude abiga rongi, jooksin mina pakkide järele ja viskasin nad rongi. Siis selgus, et see viimane vagun oli mingi faking esimese klassi vagun!! No pekki küll. Siis tuli konduktor ja targutas, et rattavagun on ESIMENE vagun. Like i don't know!!!! Sorri, aga NORMAALSETES rongides on esimene JA viimane vagun rattakohtadega. Pidime oma rattad vaheruumi toppima ukse vastu, mis ei pidavat lahti minema. Jaa, sure, aga Tallinas see siiski TEHTI lahti. Tore, et meil nii palju õnne oli, et rattad rongist välja ei kukkunud, kui uks lahti läks. Edasi rakendasime ratastel veidi jõuvõtteid ja ma üritasin Küllile oma rattaga-rongist-maha tehnikat näidata. Aga üldiselt tervitas Tallinn meid kuuenda vihmahooga!
Alli ja Marlene olid Tarsis näitelaagris (seesama, kuhu ma koolilõpuaktuselt jooksin, ainult teine vahetus) ja Külli tuli välja ideega sõita sinna viimaseks päevaks, vaadata ära näidend ja niisama logeleda.
Plaan oli järgmine: Külli läheb neljapäeval Paidesse ja reede hommikul tulen mina rongiga Türile, sõidan Paidesse ja siis sõidame koos Keava poole, Tarsisse.
Mis läks valesti?
(Siinkohal teen ma mõttelageda näo, vaatan ebamäärasesse suunda ja ütlen selge, veidi eemaloleva häälega "MAU!")
Minu rong läks kell 7.50 ja kas ma suutsin sisse magada? Jaa!!! Ja ma ei mäleta absoluutselt, et äratuskell oli helisenud. Kui ma tavaliselt unesegaselt ta kinni vajutan ja edasi magan, siis ma pärast ikka MÄLETAN, et helises jah ja vajutasin kinni ja sisi tuli blackout. Aga seekord ei mäletanud. Ärkasin kell 7.47 ja ei osanud kuidagi sellele kellaajale reageerida. Vaatasin netist rongiaegu, ema jalutas tuppa sisse ja ehmatas ära, et ma veel kodus olen.
Plaanimuudatus: mina sõidan rongiga Raplasse ja sealt rattaga Tarsisse ja Külli teeb üheinimesematka.
Minu retke raskeim osa oli rongis ratas konksu otsa saada. Kolm korda pidin üritama, et see sinna saada. Rongist mahaminek oli kuidagi kerge, kuigi perrooni polnud. Võtsin ratta selga ja hüppasin välja.. Ja Raplast viis Keava sildini tore rattatee!
Leidsin üles Alli ja Marlene'i ja jõudsin enne vihma telki ka. Pakkisin natuke asju lahti, takistasin pere kassil telki ronimast (kass oli läbimärg ja ei tahtnud eeskojas kuival murul istumisega rahule jääda) ja siis tuli Külli. Ta oli sõitnud kuskil põldude vahel hirmsast sääseparvest läbi ja oli üleni sääsetõrjega koos, mis kombineerus higiga ja kleepus märja kileka vastu. Lahendus? Külli läks pesema.
Siis ei olnud meil mingit plaani. Siis tekkis plaan täna õhtul koju minna, sest öösiti ei pidavat lärmi tõttu magada saama. Paar MAU-d ja paar tundi hiljem tekkis uus plaan - just go with the flow.
Vaatasime ära hispaania grupi esinemise, olime, kuulasime, kõndisime ringi...
Etendus oli hea, hoolimata sellest, et pool läks kaduma, kuna võttegrupp seisis otse meie ees. Aga jah, ürgne Eesti, flamenco ja capoeira käivad käsikäes. Alli tantsis siis flamencot mingi kõheda tüübiga ja Marlene sai capoeiras peksa :) Ja üldse oli selles etenduses palju leidlikke elemente.
Õhtul sai filmigruppide lühifilmide vaatamise ootuses paar tundi niisama olla ja joonistada, teed juua ja kringlit süüa.
Filmideks olid "Kama"(kuidas üks mees murrab välja oma igapäevarutiinist) ja "Ehe mees" (loeb sisemus, mitte välimus) ja üllatusdokfilm küsimustest Tarsi kohta ja inimeste vastustest.
"Kama" oli parim, kuigi teine film oli ka hea ja dokfilm oli lihtsalt ääretult naljakas.
Järgnesid magamaminekuks sättimise rituaalid koos hambapesu ja telgis oleva läbu süvendamisega. Magamist raskendas asjaolu, et meie telgi kõrval oli juturing, mis läks mingil hetkel hommikul sauna juurde ja osaline juturing jätkus päikesetõusu ajal kuni keegi neist otsustas magama minna. Ma ärkasin mitu korda üles, avastasin, et mind nügitakse igast küljest, Alli ohkis unes ja Külli jalad tõmblesid. Ma ikka nägin mingit und kõigi nende ärkamiste vahel. Ma mäletan, et see oli seotud Saksamaa matkaga - selle osaga, kus me linnades käisime + veel natuke üleloomulikku stoorit a la keegi jälitab mind ja ma pean kuskile jõudma - the usual stuff. (ja nendes sidekriipsudes pole ma üldse kindel, kirjutan praegu nii, kuidas juhtub XD)
Hommikune 8.45 ärkamine oli valus. Külli käis pesemas ja avastas saunast magava tüübi, kes oli nii ära maskeerunud, et esimesel pilgul teda ei märkagi. Käisime söömas ja siis loopisime asju kottidesse, sest Marlene'i telk tuli kokku pakkida. Mingil ajal taheti näidata etendusest tehtud filmi, aga me Külliga tahtsime ära minna.
Plaanis oli jõuda Raplasse ja siis vaadata, mis edasi saab. Mis edasi sai?
Teel Raplasse tabas meid esimene vihmahoog. Mingil hetkel vaatas Külli rongiaegu ja avastasime, et rong läheb 10 minuti pärast. Me jäime ühe minutiga hiljaks. Rai-be.
Kuna järgmise rongini oli palju aega, oli valida - kas PÄEV RAPLAS või sõita Kohilasse ja sealt rongile. Valik langes teisele variandile. Ostsime süüa, jäime teise vihmahoo alla ja sõitsime. Poolel teel arvasime, et võib sõita ka Hagudisse, mis jääb Rapla ja Kohila vahele. Siis, kui me leidsime teel Hagudisse söögikoha ignoreerides sissesõidu keelumärki, tabas meid kolmas vihmahoog ja meie söögiorgia jätkus rekka all...
Jõudsime Hagudisse, Küsisime ühe onu käest raudteejaama asukoha järele ja jõudsime täpselt rongi ajaks.
AGA rong sõitis meist mööda.
Elagu väike Hagudi peatus, mis on nii tähtsusetu, et iga rong seal ei peatu.
Teel Kohilasse tabas meid neljas vihmahoog. Ja Kohila rongijaamas viies vihmahoog. Ma pesin oma jalgu katuselt joana langevas vees ja mingi tüüp vaatas imelikult. Ma vaataks tema asemel ka, et mingi imelik sulistab seal, aga jalad olid igast liiva-pori täis ja nagunii oli märg olla.
Rongini oli alla 10 minuti ja me mõtlesime tükk aega, kust poolt ta tuleb. Siis ta tuli. Otsustasime minna viimasesse vagunisse, kuna esimene vagun oli meist liiga kaugel. Ja kuna meil olid asjad ratastelt maha võetud ja me jooksime ratastega viimase vaguni poole, kus Külli sai rattad mingite onude abiga rongi, jooksin mina pakkide järele ja viskasin nad rongi. Siis selgus, et see viimane vagun oli mingi faking esimese klassi vagun!! No pekki küll. Siis tuli konduktor ja targutas, et rattavagun on ESIMENE vagun. Like i don't know!!!! Sorri, aga NORMAALSETES rongides on esimene JA viimane vagun rattakohtadega. Pidime oma rattad vaheruumi toppima ukse vastu, mis ei pidavat lahti minema. Jaa, sure, aga Tallinas see siiski TEHTI lahti. Tore, et meil nii palju õnne oli, et rattad rongist välja ei kukkunud, kui uks lahti läks. Edasi rakendasime ratastel veidi jõuvõtteid ja ma üritasin Küllile oma rattaga-rongist-maha tehnikat näidata. Aga üldiselt tervitas Tallinn meid kuuenda vihmahooga!
24. juuli 2009
Soigumine ja kultuurišokk
Paramore - Decode
Alustan matka lõpust, sest eilsed mõtted annavad ennast veel tunda.
Tulime laevaga tagasi Eestisse, andsin Küllile telgiosad ja sõitsin kodu poole. Kuna sadamas valitses segadus, nagu sadamates ikka ja inimesi oli päris palju, ei viitsinud ma nende vahel rattaga manööverdada ja sõitsin rahulikult autotee ääres ja kui ma lõpuks kõnniteele sain, lasi mingi bussijuht mulle signaali ja näitas sõrmega seda manitsevat žesti. Ma sõimasin teda vaikselt mõtetes ja kogu mu hea kojujõudmistuju oligi läinud. Krt, ma oleks tahtnud nutta seal. Tuled Eestisse ja juba keegi teeb tuju pahaks. Kuna Kopli tänaval on jätkuvalt teeremont, läksin läbi Balti jaama ja Sõle tänavalt. Siis ma taipasin, et ma polnud Saksamaal selle ajaga ühtegi sellist kahtlast tüüpi näinud, nagu meil neid igal pool on. Ma vajusin täitsa tujust ära. Ma ei tahtnud koju minna, sest mu vanemad oleks mulle ilmselt ilgelt rõõmsa häälega hüüdnud "Oiii, Anna tuli!!!!!!", mida nad ka tegid! Ma ei suutnud rõõmsat nägu teha ja läksin keldrisse ratast ära panema. Keldrisse oli ilmunud mingi pikk puulauajupp, mis segas mul ratta ärapanemist ja ma karjusin/sõimasin seal üksinda. Selle ratta ärapanemisega olin päris mustaks saanud, niiet läksin pesema. Sain rahulikult üksi olla ja nutta (see postitus on küll emo.... ). Siis püüdsin veidi rõõmsam olla, mis osaliselt ka õnnestus. Pakkisin asju lahti, kui olin poole peal, otsustasin välja minna. Tahtsin Kristiinest raamatuid vaadata, midagi soome keelega seoses, sest Soomest läbiminek oli taaselustanud tahan-soome-keelt-õppida tunde. Helistasin Elsile, käisime Koplis ringi, kus oli munakiviteed! Ma olen Saksamaal rattaga sõites munakiviteed vihkama hakanud. Kristiines käisime ka ära, vaatasin teekarpe, kunagi ostan ära ka.
Kodus pakkisin asjad lõplikult lahti ja kui vanemad lõpuks jalutama läksid (neil kulub väljaminekuks reaalselt pool päeva, sest isa on niiiiii pidur), uurisin oma Saksamaalt ostetud päevikut ja laulsin kõva häälega. Muideks, vanemad ei sõida ära tuleval esmaspäeval, vaid sellest järgmisel! Grrrrrrrrr!!!! Ja täna magasin poole üheni. Loodetavasti ei satu ma jälle sellesse unerežiimi.
Aga nüüd matkast.
11. juulil läks mu buss kell 00.30. Pärnus tuli minu kõrvale mingi tüüp, kes vaatas mind mureliku pilguga iga kord, kui ma vähegi liigutasin. Lennujaamas oli minu taga mingi mutt, kes räigelt nühkis mind oma kotiga.... Aga lennukis oli tore naaber. Suhteliselt noor südamekirurg Berliinist, kes oli üksi nädalasel puhkusel Lätis, mis pidi olema väga igav. Sain kellegagi oma reisipõnevust jagada ja olin seal lennukis üliexcited, kuigi polnud öises bussis üldse maganud. Lennujaamast sõitsin bussiga Alexanderplatzile ja sain ülejäänud matkakompaniiga kokku.
Veetsime päeva Berliinis ja lõpetasime hostelis. Saksamaal on täiega lahe metroo ja rongid ja, ja, ja... Järgnevad päevad olid täis sõitmist ja higistamist. Marlene'il läks vahepeal rattakumm katki ja see vahetati lõplikult ära alles päeva lõpus. Ja vahepealsed sündmused ei ole hästi meeles. Palav oli ja mitu päeva sadas öösiti vihma ka. Ühel päeval tuli lausvihm koos äikesega, kui me parajasti autoteel sõitsime. Külli läks oma happy place'i ja me seisime vihmakeebiringis ja ma pasin poriloigus oma jalgu (mul kukkus vahepeal mingil munakiviteel esiporilaud küljest ja kogu järgnev sitt tuli jalgadele!!). Sellel päeval käisime veel kolmes järjestikuses kämpsis, kuhu ei võetud telkijaid ja ühes maksis TELKIMINE 15 EURi. Sõitsime rongiga natuke edasi ja saime normaalsesse kohta ööbima.
Hästi on veel meeles Siimu eraldumine ülejäänud kambast pärast lühikest (sõimu)sõnavahetust Marlene'iga. Üks päev kujunes enam-vähem lebopäevaks ja teisel päeval sai palju rongiga sõita. Kõigepealt suure vahemaa tõttu, hiljem ka uue lausvihma tõttu. Viimases kämpsis oli mingi eriti värdjas onu, kes ütles vale hinna, oli ülbe ja saatis meid poriplatsile telkima. Nihkusime siiski muru suunas.
Rostocki päeval, kui oli plaanis veeta linnas terve päev, oli selleks lõpuks alla poole tunni. Tegime pool päeva Rostockile ringi peale, et rattad sadamasse panna ja siis läksime bussi ja rongiga linna ja ma ei leidnud kahest peatselt suletavast raamatupoest ikka oma märkmikku. Olin solvunud ja vihane. Aga sadamas tuli rõõmus tuju tagasi. Saime kesköö paiku laevale ja kohe magama. Uni oli väga hea kuni äratuskellani :D
Õgisime hommikusöögi ja lõuna ajal, ülejäänud päeval lugesin Marlene'i ostetud raamatut ja sain järgmisel hommikul selle läbi kah. Saime vahepeal laevas teada, et Soome teist sadamat, kust väljus meie laev Eestisse, oldi "liigutatud" ja see asus linnast väljas ja meil oli sinna jõudmiseks vähe aega ja Allil oli rattakumm ka tühi. Üllatasime sellel õhtul Allit sünnipäeva puhul suure šokolaadiga ja hommikusöögilauas andsime üle õige paki.
Sadamas hakkas Siim Alli rattakummi vahetama ja nad läksid Alliga kuskile pumpa otsima ja sellel ajal tulid laevalt mingid poolakad, kes arvasid, et tee peal seisev esirattata ratas on hirmus naljakas ning kukkusid seda naerdes filmima/pildistama. Üks küsis veel vene keeles minu käest, et mis juhtus. Kahju, et ma ei suutnud midagi tabavat öelda. Alli oli kohale jõudes nende peale ikka väga vihane ja läks pärast nende bussi karjuma, et ei ole normaalne hädas olevaid inimesi pildistada ja nende üle naerda.
Sõitsime metroose, seal närvilises meeleolus ükshaaval liftiga üles ja siis metrooga teise sadama poole, siis natuke ratastega ja jõudsime napilt check-in'i. Laevas sai ühisrahajäänuste eest veel veidi süüa-juua ja niisama olla. Järgnevast ma juba kirjutasin.
See matk oli suhteliselt veider. Nagu Külli oma blogis kirjutas, peaks matkal olema HEA. Täpselt minu mõte. Minu jaoks oli sellel matkal hullult väntamist ja see matk VENIS täiega. Ja kui Soomes käis teise sadamasse minemine, oli tunne, et see makt ei lõppe kunagi ära, et me ei jõua laeva peale ja ei saagi koju. Ja kui teised tahtsidki koju saada, siis tegelikult mina niiväga ei tahtnud :S Ok, ma tõesti ei tahtnud enam MATKAL olla, aga nii hea oli kodust eemal olla. Tahaks praegu ka kusagil mujal olla. Vanematest eemal. Ma ikka ei saa nendega läbi ja ei saa neist aru ka. Ja ma kardan, et mul tuleb mu tavaline olek tagasi, kui ma nendega siin nädal+2 päeva passin. Ja ma ei taha!!!
Marilyn Manson - This Is The New Shit
PS. Sain matkalt kombe musta teed koorega juua. Joon praegu ka.
Ja ostsin endale märkmiku, kuigi Elsi tuletas meelde, et mul on juba musttuhat tükki kodus olemas.
Alustan matka lõpust, sest eilsed mõtted annavad ennast veel tunda.
Tulime laevaga tagasi Eestisse, andsin Küllile telgiosad ja sõitsin kodu poole. Kuna sadamas valitses segadus, nagu sadamates ikka ja inimesi oli päris palju, ei viitsinud ma nende vahel rattaga manööverdada ja sõitsin rahulikult autotee ääres ja kui ma lõpuks kõnniteele sain, lasi mingi bussijuht mulle signaali ja näitas sõrmega seda manitsevat žesti. Ma sõimasin teda vaikselt mõtetes ja kogu mu hea kojujõudmistuju oligi läinud. Krt, ma oleks tahtnud nutta seal. Tuled Eestisse ja juba keegi teeb tuju pahaks. Kuna Kopli tänaval on jätkuvalt teeremont, läksin läbi Balti jaama ja Sõle tänavalt. Siis ma taipasin, et ma polnud Saksamaal selle ajaga ühtegi sellist kahtlast tüüpi näinud, nagu meil neid igal pool on. Ma vajusin täitsa tujust ära. Ma ei tahtnud koju minna, sest mu vanemad oleks mulle ilmselt ilgelt rõõmsa häälega hüüdnud "Oiii, Anna tuli!!!!!!", mida nad ka tegid! Ma ei suutnud rõõmsat nägu teha ja läksin keldrisse ratast ära panema. Keldrisse oli ilmunud mingi pikk puulauajupp, mis segas mul ratta ärapanemist ja ma karjusin/sõimasin seal üksinda. Selle ratta ärapanemisega olin päris mustaks saanud, niiet läksin pesema. Sain rahulikult üksi olla ja nutta (see postitus on küll emo.... ). Siis püüdsin veidi rõõmsam olla, mis osaliselt ka õnnestus. Pakkisin asju lahti, kui olin poole peal, otsustasin välja minna. Tahtsin Kristiinest raamatuid vaadata, midagi soome keelega seoses, sest Soomest läbiminek oli taaselustanud tahan-soome-keelt-õppida tunde. Helistasin Elsile, käisime Koplis ringi, kus oli munakiviteed! Ma olen Saksamaal rattaga sõites munakiviteed vihkama hakanud. Kristiines käisime ka ära, vaatasin teekarpe, kunagi ostan ära ka.
Kodus pakkisin asjad lõplikult lahti ja kui vanemad lõpuks jalutama läksid (neil kulub väljaminekuks reaalselt pool päeva, sest isa on niiiiii pidur), uurisin oma Saksamaalt ostetud päevikut ja laulsin kõva häälega. Muideks, vanemad ei sõida ära tuleval esmaspäeval, vaid sellest järgmisel! Grrrrrrrrr!!!! Ja täna magasin poole üheni. Loodetavasti ei satu ma jälle sellesse unerežiimi.
Aga nüüd matkast.
11. juulil läks mu buss kell 00.30. Pärnus tuli minu kõrvale mingi tüüp, kes vaatas mind mureliku pilguga iga kord, kui ma vähegi liigutasin. Lennujaamas oli minu taga mingi mutt, kes räigelt nühkis mind oma kotiga.... Aga lennukis oli tore naaber. Suhteliselt noor südamekirurg Berliinist, kes oli üksi nädalasel puhkusel Lätis, mis pidi olema väga igav. Sain kellegagi oma reisipõnevust jagada ja olin seal lennukis üliexcited, kuigi polnud öises bussis üldse maganud. Lennujaamast sõitsin bussiga Alexanderplatzile ja sain ülejäänud matkakompaniiga kokku.
Veetsime päeva Berliinis ja lõpetasime hostelis. Saksamaal on täiega lahe metroo ja rongid ja, ja, ja... Järgnevad päevad olid täis sõitmist ja higistamist. Marlene'il läks vahepeal rattakumm katki ja see vahetati lõplikult ära alles päeva lõpus. Ja vahepealsed sündmused ei ole hästi meeles. Palav oli ja mitu päeva sadas öösiti vihma ka. Ühel päeval tuli lausvihm koos äikesega, kui me parajasti autoteel sõitsime. Külli läks oma happy place'i ja me seisime vihmakeebiringis ja ma pasin poriloigus oma jalgu (mul kukkus vahepeal mingil munakiviteel esiporilaud küljest ja kogu järgnev sitt tuli jalgadele!!). Sellel päeval käisime veel kolmes järjestikuses kämpsis, kuhu ei võetud telkijaid ja ühes maksis TELKIMINE 15 EURi. Sõitsime rongiga natuke edasi ja saime normaalsesse kohta ööbima.
Hästi on veel meeles Siimu eraldumine ülejäänud kambast pärast lühikest (sõimu)sõnavahetust Marlene'iga. Üks päev kujunes enam-vähem lebopäevaks ja teisel päeval sai palju rongiga sõita. Kõigepealt suure vahemaa tõttu, hiljem ka uue lausvihma tõttu. Viimases kämpsis oli mingi eriti värdjas onu, kes ütles vale hinna, oli ülbe ja saatis meid poriplatsile telkima. Nihkusime siiski muru suunas.
Rostocki päeval, kui oli plaanis veeta linnas terve päev, oli selleks lõpuks alla poole tunni. Tegime pool päeva Rostockile ringi peale, et rattad sadamasse panna ja siis läksime bussi ja rongiga linna ja ma ei leidnud kahest peatselt suletavast raamatupoest ikka oma märkmikku. Olin solvunud ja vihane. Aga sadamas tuli rõõmus tuju tagasi. Saime kesköö paiku laevale ja kohe magama. Uni oli väga hea kuni äratuskellani :D
Õgisime hommikusöögi ja lõuna ajal, ülejäänud päeval lugesin Marlene'i ostetud raamatut ja sain järgmisel hommikul selle läbi kah. Saime vahepeal laevas teada, et Soome teist sadamat, kust väljus meie laev Eestisse, oldi "liigutatud" ja see asus linnast väljas ja meil oli sinna jõudmiseks vähe aega ja Allil oli rattakumm ka tühi. Üllatasime sellel õhtul Allit sünnipäeva puhul suure šokolaadiga ja hommikusöögilauas andsime üle õige paki.
Sadamas hakkas Siim Alli rattakummi vahetama ja nad läksid Alliga kuskile pumpa otsima ja sellel ajal tulid laevalt mingid poolakad, kes arvasid, et tee peal seisev esirattata ratas on hirmus naljakas ning kukkusid seda naerdes filmima/pildistama. Üks küsis veel vene keeles minu käest, et mis juhtus. Kahju, et ma ei suutnud midagi tabavat öelda. Alli oli kohale jõudes nende peale ikka väga vihane ja läks pärast nende bussi karjuma, et ei ole normaalne hädas olevaid inimesi pildistada ja nende üle naerda.
Sõitsime metroose, seal närvilises meeleolus ükshaaval liftiga üles ja siis metrooga teise sadama poole, siis natuke ratastega ja jõudsime napilt check-in'i. Laevas sai ühisrahajäänuste eest veel veidi süüa-juua ja niisama olla. Järgnevast ma juba kirjutasin.
See matk oli suhteliselt veider. Nagu Külli oma blogis kirjutas, peaks matkal olema HEA. Täpselt minu mõte. Minu jaoks oli sellel matkal hullult väntamist ja see matk VENIS täiega. Ja kui Soomes käis teise sadamasse minemine, oli tunne, et see makt ei lõppe kunagi ära, et me ei jõua laeva peale ja ei saagi koju. Ja kui teised tahtsidki koju saada, siis tegelikult mina niiväga ei tahtnud :S Ok, ma tõesti ei tahtnud enam MATKAL olla, aga nii hea oli kodust eemal olla. Tahaks praegu ka kusagil mujal olla. Vanematest eemal. Ma ikka ei saa nendega läbi ja ei saa neist aru ka. Ja ma kardan, et mul tuleb mu tavaline olek tagasi, kui ma nendega siin nädal+2 päeva passin. Ja ma ei taha!!!
Marilyn Manson - This Is The New Shit
PS. Sain matkalt kombe musta teed koorega juua. Joon praegu ka.
Ja ostsin endale märkmiku, kuigi Elsi tuletas meelde, et mul on juba musttuhat tükki kodus olemas.
9. juuli 2009
Reisipalavik
Lenksukoti vihmakate valmis nii, et ma täiendasin üht olemasolevat katet ja olen rahul :D
Lisaks tegin veel ühe kotikese, sest ma ei taha hambaharja omapead suurde kotti vedelema jätta ja kuna hoog oli sees, tegin veel ühte kotikese, millel praegu mingit otstarvet ei ole.
Ma olen teinud juba (kohe loen kokku)..... 11 sellises stiilis kotikest!
Jube, mida lähemale saksamaa jõuab, seda rohkem tekib mul PH-sid. Jah, uus lühend - Paanilised Hirmud. Ja kõik nad on äärmiselt mõttetud, nagu nt tekkis paanika, et ega ma ei pea passi kuskil esitama (sest pass on mul juba 2 aastat kehtetu...) ja kuigi ma TEAN, et ei pea, rahunesin maha alles pärast EL'i lehe külastamist... Vastik, vastik, vastik. Ja veel ma ei kujuta ette, kuidas ma selles ööbussis magan! Ma ei oska bussis eriti magada.. no ja Berliinis olen siis mingi tuim haigutav tüüp, kes igal pool tukkuma jääb. (Mitte et ma oma tavalises olekus väga "Woohooo"- tüüp oleksin.)
Homme katsun Eesti lipukese muretseda, mul ongi homme kahtlaselt mitte-midagi-tegemise päev.
Homme sõidan ära!
Ajeeeeeeee!!!
Lisaks tegin veel ühe kotikese, sest ma ei taha hambaharja omapead suurde kotti vedelema jätta ja kuna hoog oli sees, tegin veel ühte kotikese, millel praegu mingit otstarvet ei ole.
Ma olen teinud juba (kohe loen kokku)..... 11 sellises stiilis kotikest!
Jube, mida lähemale saksamaa jõuab, seda rohkem tekib mul PH-sid. Jah, uus lühend - Paanilised Hirmud. Ja kõik nad on äärmiselt mõttetud, nagu nt tekkis paanika, et ega ma ei pea passi kuskil esitama (sest pass on mul juba 2 aastat kehtetu...) ja kuigi ma TEAN, et ei pea, rahunesin maha alles pärast EL'i lehe külastamist... Vastik, vastik, vastik. Ja veel ma ei kujuta ette, kuidas ma selles ööbussis magan! Ma ei oska bussis eriti magada.. no ja Berliinis olen siis mingi tuim haigutav tüüp, kes igal pool tukkuma jääb. (Mitte et ma oma tavalises olekus väga "Woohooo"- tüüp oleksin.)
Homme katsun Eesti lipukese muretseda, mul ongi homme kahtlaselt mitte-midagi-tegemise päev.
Homme sõidan ära!
Ajeeeeeeee!!!
8. juuli 2009
Saksamaa
1. juulil pidime kaheksa paiku hommikul Saksamaale tulijatega kokku saama Ülemiste juures (rataste ja pakkidega). Ma pidin ärkama 6.20, et jõuda rongile, sest muidu peaks ärkama veel varem, et jõuaks vändata!
Ma ärkasin selle peale, et keegi niitis muru. Mõtlesin, et tüütud muruniitjad, niidavad hommikul...... Tegin silmad lahti ja tardusin paigale. Mul oli laes mingi ülisuur herilase moodi asi ja tiirutas seal tekitades muruniiduki häält. (Ma ei oska seda olendit kuidagi nimetada, sest minu teadmised putukatest on piiratud ja google'ist leitud "kimalaste" piltidega ta ei klapi, niiet ei ole vist kimalane.... ma ei tea, kes ta on.) Arvestades seda, et ma magan (siiamaani) naris, oli voodist allasaamine paanikarohke. Jõudsin veel kella vaadata. HAA! 7.20!!!!! Mul oli plaanis sellel ajal kodust baltasse hakata minema..... Nojah, ähmaselt tuli meelde, kuidas ma unesegaselt äratuskella kinni panin, et ta seda vastikut häält ei teeks. (Eelmisel öösel õmblesin 2-ni kotti kiivri jaoks, sest see ei mahtunud rattakottidesse ja see tuli ära pakkida! Oi kui vihane ma olin!)
Sõin, panin riidesse, suutsin oma koperdamisega isa üles ajada ja väntasin baltasse, teadmata, mis kell on.
Baltasse jõudsin 7.51.
Rong väljus 7.56.
Jõudsin oma rongi rattavaguni juurde ja vaatan, et Allit-Siimu seal ei ole, helistan siis paaniliselt Allile, et kus te olete? Alli seletas midagi, aga ma ei saanud aru, ja ta tuli rongist välja, esimesest vagunist. Vagunist, mille kõrval ma seisin, uurisid mingid põnnid mu ratast ja varustust sellise näoga, nagu näeks esimest korda elevanti vms. Ja ma ei kujuta ette, kui suureks neil silmad läksid siis, kui ma arvasin, et telefoni on kiirem hambusse võtta, kui taskusse pista, ja see asfladile kukkus ja laiali lendas....
Rongi jõudsin täiesti paanilises olekus (kuigi kui mõelda, baltast pole Ülemistesse üldse pikk maa). Seletasin Allile ja Siimule oma hommikusi elamusi sumiseva elukaga ja valel ajal ärkamisega ja sain koos nendega naerda.
Sõitsime rongiga oma 9 minutit, mille jooksul kontroll meieni ei jõudnud (mul tuli vahepeal meelde, et unustasin piletiraha kaasa võtta..) ja tegime Siimu eestvedamisel kompromissi. Andsime rongijuhile 30 eeku. Ta oli meeldivalt üllatunud.
Saime kokku Külli ja Marlene'iga ja sõitsime Peetri küla poole. Sõitsime mööda vasakut teeäärt ja küla silt näitas parmale. Siim pani üle maantee, me sõitsime korralikult veits tagasi ülekäigu juurde. Jõudsime siis kuskile välja, kust edasi enam ei saanud ja Siim helistas firma kontaktisikule... Jaa, tegelikult asus see koht vasakul tee ääres. Sõitsime maantee poole, puud mõlemal pool, ja mõtlesime, kas jälle ülekäiguni sõita. Siis, maanteeni jõudes, karjub Siim "Nüüd!" ja me kõik panime üle, karjudes.
Viisime rattad ära ja vaatasime neid, kartes, et see on viimane kord, kui me neid näeme. Aga küllap ikka näeme.
Tagasi läksime jala, Siim võttis takso, et tööle jõuda ja me saime bussi peale. Väike olemine jätkus veel Tammsaare pargis, tuvisid jälgides.
Täna valmis mu "reisikott" ja empeka kotike - ühesõnaga saksamaa stuff, millel pole lõppu, sest avastasin, et kate, mille Külli mulle lenksukoti jaoks andis, ikkagi ei sobi. Ta on liiga suur ja sealt tuleks vesi sisse, sest selle avaust ei saa palju kokku tõmmata :( Koidab uue lenksukoti vihmakatte õmblemine......
Tegelikult tekivad mul selle Riia lennujaama ja pakikontrolliga igasugused OO-d (olematud ohud, või peaks ütlema PK - Põhjendamata Kartused?). Nagu nt, kas neid häirib see, et tühi kütusepudel lõhnab bensiini järele? Kas on väga kahtlane, et mu mp3 on minigripis? Ja kõige suurem PK - "arstikotikesest" jäid valuvaigistid maha, kas oleks VÄGA kahtlane, kui ma paneks lihtsalt tabletilehe minigrippi või pean ma neid koos selle pappkarbika kaasa vedama? Mingites lennujaamareeglites oli kirjas, et personal medication'it soovitatakse käsipagasisse võtta, et siis pole probleemi? Igatahes jh...... PK-d varjutavad mu reisielevust.
Kolm päeva veel ja ma olen Saksamaal!
Ma ärkasin selle peale, et keegi niitis muru. Mõtlesin, et tüütud muruniitjad, niidavad hommikul...... Tegin silmad lahti ja tardusin paigale. Mul oli laes mingi ülisuur herilase moodi asi ja tiirutas seal tekitades muruniiduki häält. (Ma ei oska seda olendit kuidagi nimetada, sest minu teadmised putukatest on piiratud ja google'ist leitud "kimalaste" piltidega ta ei klapi, niiet ei ole vist kimalane.... ma ei tea, kes ta on.) Arvestades seda, et ma magan (siiamaani) naris, oli voodist allasaamine paanikarohke. Jõudsin veel kella vaadata. HAA! 7.20!!!!! Mul oli plaanis sellel ajal kodust baltasse hakata minema..... Nojah, ähmaselt tuli meelde, kuidas ma unesegaselt äratuskella kinni panin, et ta seda vastikut häält ei teeks. (Eelmisel öösel õmblesin 2-ni kotti kiivri jaoks, sest see ei mahtunud rattakottidesse ja see tuli ära pakkida! Oi kui vihane ma olin!)
Sõin, panin riidesse, suutsin oma koperdamisega isa üles ajada ja väntasin baltasse, teadmata, mis kell on.
Baltasse jõudsin 7.51.
Rong väljus 7.56.
Jõudsin oma rongi rattavaguni juurde ja vaatan, et Allit-Siimu seal ei ole, helistan siis paaniliselt Allile, et kus te olete? Alli seletas midagi, aga ma ei saanud aru, ja ta tuli rongist välja, esimesest vagunist. Vagunist, mille kõrval ma seisin, uurisid mingid põnnid mu ratast ja varustust sellise näoga, nagu näeks esimest korda elevanti vms. Ja ma ei kujuta ette, kui suureks neil silmad läksid siis, kui ma arvasin, et telefoni on kiirem hambusse võtta, kui taskusse pista, ja see asfladile kukkus ja laiali lendas....
Rongi jõudsin täiesti paanilises olekus (kuigi kui mõelda, baltast pole Ülemistesse üldse pikk maa). Seletasin Allile ja Siimule oma hommikusi elamusi sumiseva elukaga ja valel ajal ärkamisega ja sain koos nendega naerda.
Sõitsime rongiga oma 9 minutit, mille jooksul kontroll meieni ei jõudnud (mul tuli vahepeal meelde, et unustasin piletiraha kaasa võtta..) ja tegime Siimu eestvedamisel kompromissi. Andsime rongijuhile 30 eeku. Ta oli meeldivalt üllatunud.
Saime kokku Külli ja Marlene'iga ja sõitsime Peetri küla poole. Sõitsime mööda vasakut teeäärt ja küla silt näitas parmale. Siim pani üle maantee, me sõitsime korralikult veits tagasi ülekäigu juurde. Jõudsime siis kuskile välja, kust edasi enam ei saanud ja Siim helistas firma kontaktisikule... Jaa, tegelikult asus see koht vasakul tee ääres. Sõitsime maantee poole, puud mõlemal pool, ja mõtlesime, kas jälle ülekäiguni sõita. Siis, maanteeni jõudes, karjub Siim "Nüüd!" ja me kõik panime üle, karjudes.
Viisime rattad ära ja vaatasime neid, kartes, et see on viimane kord, kui me neid näeme. Aga küllap ikka näeme.
Tagasi läksime jala, Siim võttis takso, et tööle jõuda ja me saime bussi peale. Väike olemine jätkus veel Tammsaare pargis, tuvisid jälgides.
Täna valmis mu "reisikott" ja empeka kotike - ühesõnaga saksamaa stuff, millel pole lõppu, sest avastasin, et kate, mille Külli mulle lenksukoti jaoks andis, ikkagi ei sobi. Ta on liiga suur ja sealt tuleks vesi sisse, sest selle avaust ei saa palju kokku tõmmata :( Koidab uue lenksukoti vihmakatte õmblemine......
Tegelikult tekivad mul selle Riia lennujaama ja pakikontrolliga igasugused OO-d (olematud ohud, või peaks ütlema PK - Põhjendamata Kartused?). Nagu nt, kas neid häirib see, et tühi kütusepudel lõhnab bensiini järele? Kas on väga kahtlane, et mu mp3 on minigripis? Ja kõige suurem PK - "arstikotikesest" jäid valuvaigistid maha, kas oleks VÄGA kahtlane, kui ma paneks lihtsalt tabletilehe minigrippi või pean ma neid koos selle pappkarbika kaasa vedama? Mingites lennujaamareeglites oli kirjas, et personal medication'it soovitatakse käsipagasisse võtta, et siis pole probleemi? Igatahes jh...... PK-d varjutavad mu reisielevust.
Kolm päeva veel ja ma olen Saksamaal!
25. juuni 2009
4.05 - siis, kui tõuseb päike
Aeg on möödunud õmmeldes, lugedes, päevitades ja seejuures ära põledes. Jaanipäeval oli rahulik grillimine vanematega stromkal. Sain venku ja mata töövihikud ära põletatud... mwahahahaaaa! Igasuguseid pabereid läbi vaadates leidsin vanad joonistused, sh see vasakul. Mulle meeldib see suur taimemoodi asi!!!! Ja leidsin veel selliseid pilte, mida olin 6. või 7. kl venkus Kuliku ajal teinud.... naersin herneks ennast XD
Üks
ja
Kaks
Vahepeal lugesin läbi "Videviku" ja vaatasin filmi ka ära. Raamat oli kergesti loetav ja film vaadatav, aga kumbki polnud nii hea, et mulle seal midagi pinda ei käiks. Filmi soundtrackid aind meeldivad :D
Õmblesin endale matka jaoks igasuguseid kotikesi, täna tegin mustade pluuside kotikese ka... Vahepeal tegin endale voodipesu ka, suht õmblemine käib siin!
Aga veel paar sellist kotikest ja süsteemitsemist 5-eeguse turukotiga, mille ma kavatsen pakikale seada, ja ongi Saksamaa käes!!!!!!!!!!!!!!
7. juuni 2009
15 -
Niisiis teisipäeva hilisõhtul mõtlesin, mida kooli selga panna, tahtsin ühe pluusi lõpuni õmmelda, kui helistas lauakale Alli ja küsis, miks ma mobiili vastu ei võta. Külli oli tahtnud minuga midagi rääkida. Helistasin siis Küllile ja sain teada, et ma olen ainuke inimene, kes saaks tema näitetrupiga näitelaagrisse minna, et seal päev-paar Küllit asendada. Pärast rohkeid küsimusi olin ma nõus minema. Kuigi see mõte tundus natuke veider, sest ma pole absoluutselt harjunud mingit inimeste gruppi organiseerima/kamandama ja keelama kui vaja. Aga noh, järgmisel hommikul matkakott selga ja kooli!
Koolis sain tunnistuse ja šokolaadi ja jooksin kohe bussile ja siis järgmisele. Kokkuvõttes sõitsin tund aega püsti seistes ja kotti jalale toetades, sest trügimismissioon 1a peale seekord ei õnnestunud.
Trügisin Külli klassijuhatajatundi ja imestasin, kuidas tal päeva lõpuks veel hääl alles on, aga pidi alles olema küll. Läksime bussi peale, sõitsime Tarsisse ja Külli sõitiski juba tagasi. Algas minu suhtlemisoskuse proovilepanek.
Kuna kogunemine lükati edasi, hakati telke üles panema ja madratseid täis puhuma. Mingi hetk avastasime pooltühja teise korruse, kus olid majutunud Tartu inimesed. Kolisime sinna ja Kristin tuli telgist majja, sest neil oli telkkonnas mattide ja madratsi mahutamise/jagamise probleem.
Siis tuli kogunemine ja siis jaotati näitetruppide liikmed rühmadesse ja hakati harjutama. Kuna harjutati ka meie magamiskohas, koondus mu tähelepanu vahepeal raamatult nende tegevusele.
Ma pmts vedelesin esimesed kaks päeva madratsil ja lugesin "Parfüümi".
Kui näitetegevus läbi sai, tuldi majja tagasi ja tartukad panid muusika peale... No ma suht imestasin, et nende õpsid, kes seal päevad läbi lihtsalt vedelesid ja tasasel häälel üksteisega rääkisid, neid ÜLDSE ei keelanud. Ka siis mitte, kui nende poisid tulid öösel meie omasid tüütama. Ma sain pmts šoki 6. klassi vanuste inimeste käitumisest. Seda tuleks mainida, et viimsi omad olid palju normaalsemad kui tartu omad. Esimesel ööl saime magama kell 2, vaatamata sellele, et öörahu kell 00 oli. Ma mõtlesin kogu aeg, et lähen karjuma nende peale, aga no suht imelik on keelata neid, kellega ma sinna ei tulnud - tartu omasid. Ma ei tea, kas nende õpsid magasid või lamasid niisama, aga nad igatahes ei öelnu neile midagi. A, sellel õhtul mängisime veel pointing game'i ja Raul tõi lagedale oma pudelitriki, mis sai suht populaarseks.
Teisel päeval jätkus raamatu lugemine. Täiega armas oli see, et viimsikad tulid vahepeal küsima, et mis ma teen, ega mul igav pole ja üldse olid sellised toredad. Ja hilja õhtul tuli Külli :) Sellel ööl kamandas ta kuuendikud suht vara magama, niiet seekord sai magada.
Ärkamine oli alati ebameeldiv. Eriti siis, kui tund aega enne ärkamist hakkas üks tartu õpsidest kilekottidega krabistama(see on mu vihatuim heli, mille peale ma üles ärkan), et pesema minna! õõõõääääöööö.......... Ja siis need säutsuvad linnud, kellel oli majaseina vahel pesa!!!
Sööma, hambaid pesema, vetsu.. See vets nägi vahepeal välja, nagu keegi oleks seal laaberdanud või ringi püherdanud...
Jalutasime veits ringi. Seekord olid Küllil kummikud ja minul ei olnud ja teel, mis viis rabasse, oli kahtlane sild, niiet rappaminek jäi ära. Külli leidis ka siit ühe tuttava ja nad ajasid juttu, ma olin vabakuulaja. Siis avastasime ühed lahedad särgid ja pika proovimise peale võtsime meeste M suuruse. Loobusime erinemisest ja ostsime samasugused, sest värv oli liiga ilus. Siis oli veel lebotamist, lõuna, millest mina osa ei võtnud, sest sardellilõhn ajas südame pahaks, ja õhtul esitati näidendeid, mis selle laagri jooksul valmis saadi. Mõned olid päris lahedad:D
Siis tulid mingid bändid mängima. Ühe muusika mulle täiega meeldis, aga kui laulma hakati, siis oli jube:S Nad ütlesid, et me veel kuuleme neist....
Siis oli disko, mis kestis öörahust veel 47 minutit!!! See bass käis suht pinda ja meil vilkus lamp selle taktis. Ja kui disko oli lõppenud, tuli lärmav inimmass lehtlasse ja lärmati kuuldavasti poole viieni(?). Ma jäin õnneks magama kuskil 2-3 vahel.... ja hommikul nad ärkasid ka enne äratust ja lärmasid..... jobud. Üldine väljakolimine oli kuskil kell 11, meie buss tuli veits pärast 13, niiet me saime natuke tartuvaba õhku nautida. Mängisime veel ja koristasime ja siis sõitsime kodu poole. Mul hakkas bussis paha :S kuigi teel Tarsisse ei hakanud. Helistas Alli, kellel sai keemia eksam läbi ja oli rõõmus, et kool on läbi:D Õhtune kokkamine jäi siiski ära, sest mul oli liiga paha olla... Vihkan busse!
Täna sain oma magamiskoti kätte!:D:D:D See on nii mõnus pehme ja soe ja väike!!!! Värv on kahjuks teine, aga sellest pole midagi. Kuna ma ärkasin täna kell 14, lõppes päev ka kiiresti ära, niiet nüüd varsti jälle magama...
Koolis sain tunnistuse ja šokolaadi ja jooksin kohe bussile ja siis järgmisele. Kokkuvõttes sõitsin tund aega püsti seistes ja kotti jalale toetades, sest trügimismissioon 1a peale seekord ei õnnestunud.
Trügisin Külli klassijuhatajatundi ja imestasin, kuidas tal päeva lõpuks veel hääl alles on, aga pidi alles olema küll. Läksime bussi peale, sõitsime Tarsisse ja Külli sõitiski juba tagasi. Algas minu suhtlemisoskuse proovilepanek.
Kuna kogunemine lükati edasi, hakati telke üles panema ja madratseid täis puhuma. Mingi hetk avastasime pooltühja teise korruse, kus olid majutunud Tartu inimesed. Kolisime sinna ja Kristin tuli telgist majja, sest neil oli telkkonnas mattide ja madratsi mahutamise/jagamise probleem.
Siis tuli kogunemine ja siis jaotati näitetruppide liikmed rühmadesse ja hakati harjutama. Kuna harjutati ka meie magamiskohas, koondus mu tähelepanu vahepeal raamatult nende tegevusele.
Ma pmts vedelesin esimesed kaks päeva madratsil ja lugesin "Parfüümi".
Kui näitetegevus läbi sai, tuldi majja tagasi ja tartukad panid muusika peale... No ma suht imestasin, et nende õpsid, kes seal päevad läbi lihtsalt vedelesid ja tasasel häälel üksteisega rääkisid, neid ÜLDSE ei keelanud. Ka siis mitte, kui nende poisid tulid öösel meie omasid tüütama. Ma sain pmts šoki 6. klassi vanuste inimeste käitumisest. Seda tuleks mainida, et viimsi omad olid palju normaalsemad kui tartu omad. Esimesel ööl saime magama kell 2, vaatamata sellele, et öörahu kell 00 oli. Ma mõtlesin kogu aeg, et lähen karjuma nende peale, aga no suht imelik on keelata neid, kellega ma sinna ei tulnud - tartu omasid. Ma ei tea, kas nende õpsid magasid või lamasid niisama, aga nad igatahes ei öelnu neile midagi. A, sellel õhtul mängisime veel pointing game'i ja Raul tõi lagedale oma pudelitriki, mis sai suht populaarseks.
Teisel päeval jätkus raamatu lugemine. Täiega armas oli see, et viimsikad tulid vahepeal küsima, et mis ma teen, ega mul igav pole ja üldse olid sellised toredad. Ja hilja õhtul tuli Külli :) Sellel ööl kamandas ta kuuendikud suht vara magama, niiet seekord sai magada.
Ärkamine oli alati ebameeldiv. Eriti siis, kui tund aega enne ärkamist hakkas üks tartu õpsidest kilekottidega krabistama(see on mu vihatuim heli, mille peale ma üles ärkan), et pesema minna! õõõõääääöööö.......... Ja siis need säutsuvad linnud, kellel oli majaseina vahel pesa!!!
Sööma, hambaid pesema, vetsu.. See vets nägi vahepeal välja, nagu keegi oleks seal laaberdanud või ringi püherdanud...
Jalutasime veits ringi. Seekord olid Küllil kummikud ja minul ei olnud ja teel, mis viis rabasse, oli kahtlane sild, niiet rappaminek jäi ära. Külli leidis ka siit ühe tuttava ja nad ajasid juttu, ma olin vabakuulaja. Siis avastasime ühed lahedad särgid ja pika proovimise peale võtsime meeste M suuruse. Loobusime erinemisest ja ostsime samasugused, sest värv oli liiga ilus. Siis oli veel lebotamist, lõuna, millest mina osa ei võtnud, sest sardellilõhn ajas südame pahaks, ja õhtul esitati näidendeid, mis selle laagri jooksul valmis saadi. Mõned olid päris lahedad:D
Siis tulid mingid bändid mängima. Ühe muusika mulle täiega meeldis, aga kui laulma hakati, siis oli jube:S Nad ütlesid, et me veel kuuleme neist....
Siis oli disko, mis kestis öörahust veel 47 minutit!!! See bass käis suht pinda ja meil vilkus lamp selle taktis. Ja kui disko oli lõppenud, tuli lärmav inimmass lehtlasse ja lärmati kuuldavasti poole viieni(?). Ma jäin õnneks magama kuskil 2-3 vahel.... ja hommikul nad ärkasid ka enne äratust ja lärmasid..... jobud. Üldine väljakolimine oli kuskil kell 11, meie buss tuli veits pärast 13, niiet me saime natuke tartuvaba õhku nautida. Mängisime veel ja koristasime ja siis sõitsime kodu poole. Mul hakkas bussis paha :S kuigi teel Tarsisse ei hakanud. Helistas Alli, kellel sai keemia eksam läbi ja oli rõõmus, et kool on läbi:D Õhtune kokkamine jäi siiski ära, sest mul oli liiga paha olla... Vihkan busse!
Täna sain oma magamiskoti kätte!:D:D:D See on nii mõnus pehme ja soe ja väike!!!! Värv on kahjuks teine, aga sellest pole midagi. Kuna ma ärkasin täna kell 14, lõppes päev ka kiiresti ära, niiet nüüd varsti jälle magama...
31. mai 2009
Geograafiline mõtteviis e põhjenda oma põhjendusi antud väidete kohta
Geograafia õpik väidab: "Olulise toitainena limiteerib lämmastik kultuurtaimede kasvu, mistõttu on enimkasutatavaks väetiseks."
Ei/jah/ei/jah/vaieldav, ehk siis vali seisukoht ja põhjenda kahe väitega. ---->5 punkti ülesanne
Geograafia intensiivse õppimisega on mul süvenenud viha Hiina rahvastikupoliitika ja islami vastu. Ehk siis veel rohkem viha lisaks sellele, mis on suunatud igasuguste eksamite, ekooli, kooli, hinnete, inimeste tähelepanelikkuse, mälu ja viitsimise suunas. + kirjavead eksamiraamatus. Kui raske on meelde jätta, et sõnas "konstateerima" ei ole keskel n-i? Kui ma ütleks "konstanteerima"(eeldusel, et selline sõna eksisteerib), peaks see tähendama seda, et ma tahan midagi konstandiks muuta... Ja kui "konstanteerida" fakti, peaks fakt saama konstandiks, mis on suht ebaloogiline, niiet ma ei saa jätkuvalt aru sellest n-tähest seal keskel.
A, ma sain esta üleminekueksami nelja, niiet ma ei tohiks üldse viriseda kirjavigade üle ja suhtuma mõistvalt kirjaoskamatutesse. No muidugi..
- St lämmastikväetised on sellepärast head, et nad pidurdavad taimede kasvu???
- Kas õpiku autorid olid õpiku viimaste osade kirjutamisel nii väsinud?
- Kas ka meie peaks olema nii väsinud, et uskuda kõike kirjapandud, vaatamata selle tõesusele?
- Kas meil peab olema õppeaasta lõpus piisavalt mõistust, et mõelda õpitavate teemade üle?
- Kas see on reaalne, et me suudame aasta lõpus õppematerjalide üle loogiliselt mõelda?
Ei/jah/ei/jah/vaieldav, ehk siis vali seisukoht ja põhjenda kahe väitega. ---->5 punkti ülesanne
Geograafia intensiivse õppimisega on mul süvenenud viha Hiina rahvastikupoliitika ja islami vastu. Ehk siis veel rohkem viha lisaks sellele, mis on suunatud igasuguste eksamite, ekooli, kooli, hinnete, inimeste tähelepanelikkuse, mälu ja viitsimise suunas. + kirjavead eksamiraamatus. Kui raske on meelde jätta, et sõnas "konstateerima" ei ole keskel n-i? Kui ma ütleks "konstanteerima"(eeldusel, et selline sõna eksisteerib), peaks see tähendama seda, et ma tahan midagi konstandiks muuta... Ja kui "konstanteerida" fakti, peaks fakt saama konstandiks, mis on suht ebaloogiline, niiet ma ei saa jätkuvalt aru sellest n-tähest seal keskel.
A, ma sain esta üleminekueksami nelja, niiet ma ei tohiks üldse viriseda kirjavigade üle ja suhtuma mõistvalt kirjaoskamatutesse. No muidugi..
22. mai 2009
Ich bin zu zurückhaltend und leise
Kas sõle psühholoogki saaks karmimalt öelda? :D
Tegin natuke statistikat ja tuli välja, et ma õmblesin tervelt 22 kotikest! Nende hulgas siis
matikeste katted
telgiosade katted
sokitorud
riiete kotid
ja erilise süsteemiga vaiakott
.
Kuigi ma peaks praegu uusi ja karvaseid(vahelduseks veekindlatele) asju õmblema, hakkasin täna ülbelt endale pluusi tegema. Mind ajab see suur kangahunnik närvi, mis mul toas on. Huvitav, millal ma suudan kogu selle kanga riieteks teha.. hmm. "Firma" nimi ikka ei edene. Mulle endale meeldiks "shh .", aga Schweppes on vahepeal välja tulnud oma "Schhh"'iga, niiet nõme sarnasus oleks. Aga jh, oli tuju kirjutada, aga teemat ei ole... Mis siis ikka, õmmelda tuleb, sest das ist meine hobby! (ma nüüd ei mäleta, kas 'mein' või 'meine', andke andeks, mul on vist lisaks mu kahele nõrgale küljele veel üks - halb mälu (või siis tähelepanu)).
Tschüss!
Tegin natuke statistikat ja tuli välja, et ma õmblesin tervelt 22 kotikest! Nende hulgas siis
matikeste katted
telgiosade katted
sokitorud
riiete kotid
ja erilise süsteemiga vaiakott
.
Kuigi ma peaks praegu uusi ja karvaseid(vahelduseks veekindlatele) asju õmblema, hakkasin täna ülbelt endale pluusi tegema. Mind ajab see suur kangahunnik närvi, mis mul toas on. Huvitav, millal ma suudan kogu selle kanga riieteks teha.. hmm. "Firma" nimi ikka ei edene. Mulle endale meeldiks "shh .", aga Schweppes on vahepeal välja tulnud oma "Schhh"'iga, niiet nõme sarnasus oleks. Aga jh, oli tuju kirjutada, aga teemat ei ole... Mis siis ikka, õmmelda tuleb, sest das ist meine hobby! (ma nüüd ei mäleta, kas 'mein' või 'meine', andke andeks, mul on vist lisaks mu kahele nõrgale küljele veel üks - halb mälu (või siis tähelepanu)).
Tschüss!
6. mai 2009
Trammiparmud / trammimutid
Ma hakkan ka varsti tahtma autokooli õppima minna ja muretseda ükskõik kui kohutav auto, peaasi, et sõidaks, sest mul hakkab ühistranspordist kõrini saama. Ehk siis saab kõrini inimestest, kes sellega sõidavad.
Trammi sisenes väike parmutädike. Oli suht kössis, kapuuts peas, ja istus minu ette. Ta ei haisenud eriti ja riided olid sellised plekkideta, suht puhtad. Ma, laisk nagu ikka, mõtlesin, et üks peatus veel, pole mõtet demonstratiivselt ukse poole minna. Samas tuli sisse kolm vanamutti. Üks neist tähendas juba trammi sisenedes, et "jõle hais tuleb kuskilt..". Nad istusid pmts selle parmu kõrvale teise ritta. Noh, pikk peatus sõita, istuvad ja uurivad, siis see sama, kes ennegi, silmab parmu ja vaatab krimpsus näoga "Näe, SEE seal... " ja näitab näpuga parmu poole ja varjab nina/suud käega. "Sööb midagi... , nägu must, haiseb..." jne. Krt, ma sain NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII vihaseks selle muti peale. Umbes näitad näpuga inimese peale, kellel on elus sitasti läinud (olgugi, et haiseb, sa kannatad selle haisu välja ja sa ei pea üleüldse tema läheduses istuma!) ja ütled üle trammi, et ta haiseb! No p...... küllllllll, ma vihkan selliseid inimesi!!
Ma suht liikusin ukse poole ja see mutt lihtsalt UURIS seda parmu ja kommenteeris täiega. Õhh.......
Lähen maandan oma viha õmblemisega...
Trammi sisenes väike parmutädike. Oli suht kössis, kapuuts peas, ja istus minu ette. Ta ei haisenud eriti ja riided olid sellised plekkideta, suht puhtad. Ma, laisk nagu ikka, mõtlesin, et üks peatus veel, pole mõtet demonstratiivselt ukse poole minna. Samas tuli sisse kolm vanamutti. Üks neist tähendas juba trammi sisenedes, et "jõle hais tuleb kuskilt..". Nad istusid pmts selle parmu kõrvale teise ritta. Noh, pikk peatus sõita, istuvad ja uurivad, siis see sama, kes ennegi, silmab parmu ja vaatab krimpsus näoga "Näe, SEE seal... " ja näitab näpuga parmu poole ja varjab nina/suud käega. "Sööb midagi... , nägu must, haiseb..." jne. Krt, ma sain NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII vihaseks selle muti peale. Umbes näitad näpuga inimese peale, kellel on elus sitasti läinud (olgugi, et haiseb, sa kannatad selle haisu välja ja sa ei pea üleüldse tema läheduses istuma!) ja ütled üle trammi, et ta haiseb! No p...... küllllllll, ma vihkan selliseid inimesi!!
Ma suht liikusin ukse poole ja see mutt lihtsalt UURIS seda parmu ja kommenteeris täiega. Õhh.......
Lähen maandan oma viha õmblemisega...
4. mai 2009
3. mai 2009
Lebomati vihmakate
ehk see tore asi, mida ma olen juba 5 tükki õmmelnud (ja 1 on veel tulekul). Viimane nädal ongi olnud täis õmblemist, õppimist ja hambaarstihirmu. Viimasest ma ei räägi.
Lebomati ümbristele on veel igast toredaid asju juurde tulnud nagu telgi katte ümbrised, sokitorud, lenksukoti vihmakate, niisama pluusikotikesed ja musta pesu torud, mis pole veel päris kindlad. Õmblemine ruulib. Ma loodan, et ma jõuan vahepeal oma asju ka õmmelda selle vihmakindla varustuse kõrvalt. Vaatab. Mõtleb. Teeb...
Vahepeal tahtsin täiega midagi kirja panna, aga polnud aega ja nüüd ma ei teagi, mis hirmus põnev asi see selline olla võis, mis kirjutamist vääris. Ükspäev nägin veel unes, kuidas Martin mind läbi sõimas, sellepärast, et mu blogi oli nii mõttetu. Äkki mu alateadvus paanitseb blogi mõttekuse üle? Mida iganes.
Tegin täna vene keele projekti jaoks oma kolme slaidi, mis võtsid mult tervelt 3 tundi aega. Ma täitsa vihkan, kui mingi ülesanne hakkab niiviisi venima ja siis ma teen seda mõttetult kaua. Aga sinna pole midagi parata, nii see mul on nende presentatsioonide, referaatide, kirjandite ja kõige muuga, mis ei kuulu tavaliste töövihikuharjutuste alla!
(<----Eilse riidekoti koristamise tulemus - jõhkrad takjaribarullid!)
Lähemal ajal teen õmblemisblogi (lõpuks otsustasin..). Link tuleb siia paremasse äärde. Üritan ära pildistada kõik õmmeldud asjad ja ükskord üles panna, siis on ilus vaadata xD Ja kunagi saan ehk mingi logo või nime välja mõeldud oma registreerimata "firmale" (väga utoopiline sõna minu tegevuse kohta). Siis maalin selle igale poole mõne särava värviga, et tüütult silma paistaks ja käin, sädelen. Tegelt see logo värk on selline vastuoluline, et mulle just käivad pinda mingid suured logod riietel ja nüüd ma peaks neid ise tekitama.. "Need ei pea ju suured olema" jne, aga seda kõike annab veel läbi mõelda.
Sst!
18. aprill 2009
Miks on head pealkirja nii raske välja mõelda?
Eile (reede) oli jube päev. Mind tabas mingi nõme hambavalu, mis hakkas koolis ennast järjest hullemaks kerima ja kui ma lõpuks koju jõudsin, oli juba päris rõve olla. Kodus tabas mind nälg. Ma sõin vist 2 taldrikut suppi ära (ma saan väga hästi aru, et suured toidukogused pole head) ja siis oli hull kummikommiisu, aga ma ei kujutanud ette, kudias neid saab sellise hambavaluga süüa, niiet tegin kompromissi (ise mõeldes seejuures, et mida ma teen) ja sõin ühe tumeda šokolaadi tahvli ära. Sellele järgnes umbes pool tundi, kus ma surusin pea padja vastu ja mõtlesin hambavalu, šokolaadi ja rattakottide peale. Millalgi helistas Alli ja läksime rattakotte ostma. Mõlemad kollased (asi on nii, et mina tahtsin kollaseid, aga siis selgus, et Alli tahab ka ja põhjendab seda sellega, et tal ratas kollast värvi ja nii meil see värvide asi ei lahene eriti). Hakkasime ära minema, arutasime rattakottide kinnitussüsteemi üle ja otsustasime ümber vahetada, sest need polnud päris need. Et jh, mängisime veits blonde seal, aga müüja oli vägagi normaalne ja igati abivalmis, niiet õiged kotid saab varsti kunagi kätte. Siis jõudsin koju ja hambavalu oli suht tappev. Ja kusjuures midagi närides oli normaalne, aga kui niisama olla, siis hakkas valutama ja järjest süvenema (ma tean, kõige loogilisem tegu oleks olnud hambaarsti juurde joosta, aga pärast rattakotte oli kellaaeg juba kahtlane ja ma ei viitsinud). Proovisin ka küüslaugu-trikki, mis väiksena aitas, aga seekord ei aidanud üldse kuidagi. Üritasin oma humana matkapusale neid soonikriidest värke varrukate külge õmmelda, et need pikemad oleksid ja tegin vahepeal kurtmispause, et kuidagi hambavalu kiruda. Kui kell oli umbes kümme, siis ma tundsin, et ma vajun magama. Selleks ajaks oli hambavalu muide palju väiksemaks jäänud. Ja siis kui ma lõpuks voodisse jõudsin tuli see jälle tagasi...... Tundsin magama jäädes, kuidas see järjest süveneb.
Ja hommikuks oli kõik kadunud.
Hommikul oli maas lumi, millest ma ei tahtnud alguses aru saada, sest ma lootsin, et ilus ilm tuleb (kuigi Ester rääkis reedel halastamatult, et vihma ja lörtsi lubas).
Pendelränne oli täna teema. Kristiinesse - koju - Abakhani - koju - ja jälle linna - ja jälle koju.
Saime Küllile tema sünnipäevakingi üle antud. Ma pole päris kindel, mis mulje tal Das Eedist jäi, aga eks ta üks üllatus seal oli. Ja sain siis veel kotikeste õmblemist kaela ja ostsin ühe katkise luku ja sellest tuleneva naeruväärse hinnaga fliisi ja endal on veel 2 pluusi kodus poolikud niiet tulevatel nädalatel saab ennast õmblemisega tappa! Woohoooo!
Natuke vastuseks Alli blogile, mille lugemisel tekkis mul väike samastumistunne:
Vanematega jutuajamise taktika on mul suht sama. Sellised tüüpilised küsimused nagu "kuidas koolis läks" saavad alati vastuseks "normaalselt" ja kui vanemad norima hakkavad, miks ma nii lakooniliselt väljendun, siis järgneb halav selgitus sellest, et ma ei saa aru, mida nad veel kuulda tahavad. Ma ju ei saa neile rääkida, kui nõmedad on mõned õpetajad/ülesanded/inimesed ja seda, kuidas ma mingiks tööks ei õppinud ja sellest, et ma ei viitsinud kuskil tunnis kuulata ja matas ei saa jätkuvalt tuletistest aru jne. Sellele järgneks veel rohkem "vanematejuttu". Ei taha.
Koristamisega on meil natuke teine lugu. No ma ei pea vist väga mainima, et mu "kodu" meenutab asjade sisalduselt pigem ladu.. Ja ma mõistan küll oma ema, kes tahab küll koristada, aga tal ei ole selleks kunagi tuju. Sest no mõelge, kui teil on niigi palju teha või vabal hetkel on tuju niisama olla, siis tõesti ei viitsi koristada, eriti kui mõelda selle peale, kui PALJU seda teha tuleb. Aga selles olukorras kehtib pigem see tõde, et kes ikka teeb kui mitte sina ise. Ja ma koristaks hea meelega, enda asju koristangi. Koristan sinnamaani, et polegi rohkem, mida koristada ja siis tahan teisi asju koristada. Aga ma ei saa nt ema-isa riidekappi koristada, sest ma ei tea, mida nad tahavad alles jätta, mida ära visata ja isa puhul on äraviskamine üldse hell teema. Põhimõtteliselt, mis ma tahtsin üldse sellega öelda? Seda et ema ütleb, et peaks millalgi koristama ja ma olen temaga nõus ja samas ma tean, et tal ei ole mitte kunagi TUJU koristada ja siis jätkub kõik sama loo järgi edasi, et ma küsin, millal, ema ohkab selle peale, mõmiseb midagi, et ei tea ja läheb midagi muud tegema. Ja mul tekib selline emotsioon, mida saab vaid ühe kindla häälitsusega väljendada, millest kirjapildis eriti aru ei saa. (midagi nördimuse taolist)
Võiks öelda nii, et ma hakkan vaikselt vihkama oma vanemate ebaspontaansust ja tegutsemisvõimetust!
Ja nüüd natuke muusikat ja (jälle) magama!
Ja hommikuks oli kõik kadunud.
Hommikul oli maas lumi, millest ma ei tahtnud alguses aru saada, sest ma lootsin, et ilus ilm tuleb (kuigi Ester rääkis reedel halastamatult, et vihma ja lörtsi lubas).
Pendelränne oli täna teema. Kristiinesse - koju - Abakhani - koju - ja jälle linna - ja jälle koju.
Saime Küllile tema sünnipäevakingi üle antud. Ma pole päris kindel, mis mulje tal Das Eedist jäi, aga eks ta üks üllatus seal oli. Ja sain siis veel kotikeste õmblemist kaela ja ostsin ühe katkise luku ja sellest tuleneva naeruväärse hinnaga fliisi ja endal on veel 2 pluusi kodus poolikud niiet tulevatel nädalatel saab ennast õmblemisega tappa! Woohoooo!
Natuke vastuseks Alli blogile, mille lugemisel tekkis mul väike samastumistunne:
Vanematega jutuajamise taktika on mul suht sama. Sellised tüüpilised küsimused nagu "kuidas koolis läks" saavad alati vastuseks "normaalselt" ja kui vanemad norima hakkavad, miks ma nii lakooniliselt väljendun, siis järgneb halav selgitus sellest, et ma ei saa aru, mida nad veel kuulda tahavad. Ma ju ei saa neile rääkida, kui nõmedad on mõned õpetajad/ülesanded/inimesed ja seda, kuidas ma mingiks tööks ei õppinud ja sellest, et ma ei viitsinud kuskil tunnis kuulata ja matas ei saa jätkuvalt tuletistest aru jne. Sellele järgneks veel rohkem "vanematejuttu". Ei taha.
Koristamisega on meil natuke teine lugu. No ma ei pea vist väga mainima, et mu "kodu" meenutab asjade sisalduselt pigem ladu.. Ja ma mõistan küll oma ema, kes tahab küll koristada, aga tal ei ole selleks kunagi tuju. Sest no mõelge, kui teil on niigi palju teha või vabal hetkel on tuju niisama olla, siis tõesti ei viitsi koristada, eriti kui mõelda selle peale, kui PALJU seda teha tuleb. Aga selles olukorras kehtib pigem see tõde, et kes ikka teeb kui mitte sina ise. Ja ma koristaks hea meelega, enda asju koristangi. Koristan sinnamaani, et polegi rohkem, mida koristada ja siis tahan teisi asju koristada. Aga ma ei saa nt ema-isa riidekappi koristada, sest ma ei tea, mida nad tahavad alles jätta, mida ära visata ja isa puhul on äraviskamine üldse hell teema. Põhimõtteliselt, mis ma tahtsin üldse sellega öelda? Seda et ema ütleb, et peaks millalgi koristama ja ma olen temaga nõus ja samas ma tean, et tal ei ole mitte kunagi TUJU koristada ja siis jätkub kõik sama loo järgi edasi, et ma küsin, millal, ema ohkab selle peale, mõmiseb midagi, et ei tea ja läheb midagi muud tegema. Ja mul tekib selline emotsioon, mida saab vaid ühe kindla häälitsusega väljendada, millest kirjapildis eriti aru ei saa. (midagi nördimuse taolist)
Võiks öelda nii, et ma hakkan vaikselt vihkama oma vanemate ebaspontaansust ja tegutsemisvõimetust!
Ja nüüd natuke muusikat ja (jälle) magama!
11. aprill 2009
Raha ?
Tänase päeva märksõnaks oli uimasus. Kõik oli kuidagi nii kaugel ja mul oli reaalselt tunne, et ma viibin oma tähelepanuga vaid oma pea piires, sest ma tundsin vahel, et ma vahin tuimalt kõnniteed ja teen automaatseid liigutusi, kui pean midagi tegema. Et siis täna trippisime Alliga taaskasutuskeskusesse, et pahna ära viia ja siis ma ei tahtnud päeva sellega lõpetada ja läksin humanasse. Sain mingi lohvaka matkapusa, mille varrukaid tuleb vaits pikemaks teha, aga see pole mingi probleem. Siis trippisin tartu mnt kangadžunglisse, sest oli vaja osta seda riiet, mida ma pole 2 nädalat viitsinud ostma minna! Tulen siis selle kangarulliga müüa juurde, kes lõikab mulle jupi riiet ja otsib hinnalipikut. Siis küsib teiselt müüjalt, et mis selle hind on, et lipikut ei ole peal. See jumala tõsise näoga: "Sada". Ma mõtlesin endamisi "aaaaaaaaaaa", et sellise riide eest 100w? ma ei tahtnud eriti oma 60cm jupi eest 60 eeku maksta. Aga noh, ma ei tea, mis omanaljad neil müüjatel on, igatahes müüdi mulle see jupp 9 krooniga, sest see riie pidi praak olema xD
Edasi siis tartu mnt humanassse, sest see jäi tee peale ette. Siis helistas Alli ja rääkis sellest, kuidas tal telefon taaskasutuskeskusesse jäi ja ta sellel järel käis. Kuna ta tahtis, et ma matkapluuse vaataks, jäi mulle silma mingi pluusike ja kui ma talle siis helistasin, et seda kirjeldada, kõlas telefonist selline hääl, nagu keegi sumpaks lumes ja kiri oli "kõnet hoitakse". Ahah siis, mida iganes. Helistasin veel paar korda ja see sammusahin käis ikka edasi, niiet ma suht naersin omaette.
Kodus tuli tuju rattaga sõita. Sihtpunktiks oli Rocca al Mare Prisma, kust kummikomme osta. Läksin siis keldrisse õli, pumba ja märja kaltsuga.... Ratas oli tõsise porikihi all(eelmisest sügisest) ja nii nagu ma arvasingi - kett roostetas. Ok, keti saab ära vahetada, aga roostetas samuti see ratas, millele kett 3. käigul keerdub. Fakk, mis ma sellega teen, ah?? Aga ma ei viitsinud selle peale mõelda ja suht küürisin ratast oma tund aega seal keldris, kui mingi kärbes otsustas lambi ümber lennata ja kohutavaid varje tekitada. Sõitsin veel Alli poolt läbi, et rattalukku laenata. (Mul on rattalukku vaja!!!) Ja siis edasi stromkale ja prismasse. Minumeelest võiks jalakäijad ükskord ära õppida, kumb kõnniteepool on neile ja kumb ratturitele!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Prismas sattusin nii "tüüpilise" müüja peale, kes oli nii tuima näoga, et oleks tahtnud ta puhkusele saata. Ja parklas arutas üks mees vene keeles mingit"elu ja surma küsimust".
Eile sain "Tõe ja õiguse" I osa läbi. Ma kujutan ette, mis arutlused meil tunnis tulevad, aga mul sai sellest raamatust villand täpselt seal, kus Andres naabri Valtut peksis. Üldse kõik see loomade ja naiste peksmine.. Ja Pearu mõttetud tegemised, mis on suunatud naabri närviajamisele ja Andrese "mehisus" ehk tunnete mitte välja näitamine ja see kuidas ta Mariga räägib ja kuidas ta aru ei saa, et ta mõjutab oma suhtumisega pere üldist heameelt. Ja see, et ta oleks lasknud Liisil Joosepiga abielluda kui Liisi oleks sellega tahtnud Oru perenaiseks hakata... no kammooonn............ . Ja noore Andrese "vägiteod" nagu elusate konnade nülgimine ja madude piinamine ja Indreku kiusamine. Ühes kohas ajas Sauna Madis päris mõistlikku juttu, aga siis ütles midagi oma naise kohta, et teda saab ainult pekstes vait hoida, muidu käib klatšimas. Jälle see peksmine. Mul pole ühegi tegelase vastu varsti mingit "respekti". Ja nüüd on veel V osa lugeda. Edu mulle sellega. Raamat on õnneks muidu päris loetav, sisu on lihtsalt masendav.
Aga nüüd magama!
Edasi siis tartu mnt humanassse, sest see jäi tee peale ette. Siis helistas Alli ja rääkis sellest, kuidas tal telefon taaskasutuskeskusesse jäi ja ta sellel järel käis. Kuna ta tahtis, et ma matkapluuse vaataks, jäi mulle silma mingi pluusike ja kui ma talle siis helistasin, et seda kirjeldada, kõlas telefonist selline hääl, nagu keegi sumpaks lumes ja kiri oli "kõnet hoitakse". Ahah siis, mida iganes. Helistasin veel paar korda ja see sammusahin käis ikka edasi, niiet ma suht naersin omaette.
Kodus tuli tuju rattaga sõita. Sihtpunktiks oli Rocca al Mare Prisma, kust kummikomme osta. Läksin siis keldrisse õli, pumba ja märja kaltsuga.... Ratas oli tõsise porikihi all(eelmisest sügisest) ja nii nagu ma arvasingi - kett roostetas. Ok, keti saab ära vahetada, aga roostetas samuti see ratas, millele kett 3. käigul keerdub. Fakk, mis ma sellega teen, ah?? Aga ma ei viitsinud selle peale mõelda ja suht küürisin ratast oma tund aega seal keldris, kui mingi kärbes otsustas lambi ümber lennata ja kohutavaid varje tekitada. Sõitsin veel Alli poolt läbi, et rattalukku laenata. (Mul on rattalukku vaja!!!) Ja siis edasi stromkale ja prismasse. Minumeelest võiks jalakäijad ükskord ära õppida, kumb kõnniteepool on neile ja kumb ratturitele!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Prismas sattusin nii "tüüpilise" müüja peale, kes oli nii tuima näoga, et oleks tahtnud ta puhkusele saata. Ja parklas arutas üks mees vene keeles mingit"elu ja surma küsimust".
Eile sain "Tõe ja õiguse" I osa läbi. Ma kujutan ette, mis arutlused meil tunnis tulevad, aga mul sai sellest raamatust villand täpselt seal, kus Andres naabri Valtut peksis. Üldse kõik see loomade ja naiste peksmine.. Ja Pearu mõttetud tegemised, mis on suunatud naabri närviajamisele ja Andrese "mehisus" ehk tunnete mitte välja näitamine ja see kuidas ta Mariga räägib ja kuidas ta aru ei saa, et ta mõjutab oma suhtumisega pere üldist heameelt. Ja see, et ta oleks lasknud Liisil Joosepiga abielluda kui Liisi oleks sellega tahtnud Oru perenaiseks hakata... no kammooonn............ . Ja noore Andrese "vägiteod" nagu elusate konnade nülgimine ja madude piinamine ja Indreku kiusamine. Ühes kohas ajas Sauna Madis päris mõistlikku juttu, aga siis ütles midagi oma naise kohta, et teda saab ainult pekstes vait hoida, muidu käib klatšimas. Jälle see peksmine. Mul pole ühegi tegelase vastu varsti mingit "respekti". Ja nüüd on veel V osa lugeda. Edu mulle sellega. Raamat on õnneks muidu päris loetav, sisu on lihtsalt masendav.
Aga nüüd magama!
13. märts 2009
Perfecto
ehk siis õige ajastus haigeks jäämiseks - just enne Saaremaad! Pmts on nii, et nohu, kurk haige, peavalu, väike värdjas tekkiv köha, aga ma joon sellele kõigele vapralt ingverijooki peale ja üritan positiivselt mõelda.
Kuigi midagi pole eriti teha, uurisin kirjutisi, mis mul arvutis on ja sattusin ühe jutu peale, mille Joonas kunagi Juminda matkal öösel lambist kokku rääkis. Kahjuks ei tulnud kogu jutt meelde ja selles kirjutises on koos ainult algus ja lõpp. Tegelikkuses oli asi palju laiaulatuslikum ja tuli välja, et prügikottide sisse sai veel igasuguseid asju sisse panna.
Prügikottide ebatavalised kasutusalad ja Karbist Väljatulijate Kõrgkool
Must kilekott on üks tore asi. Sinna saab tomateid sisse panna ja kurke saab sisse panna ja küpsetuspaberit saab sisse panna ja.. Sellega saab igasuguseid asju teha ka. Sinna saab kellegi(loe: Uime) sisse panna ja teda peksta. Kui ööklubis ei ole partnerit, kellega tantsida, siis ütled, et ta on sul kilekotis.
Kui vanaisa sulle 500kr annab, saab sinna vetikaid ja liiva sisse panna.
– Mis see vanaisa siia puutub?
Tegelikult on minu vanaisa väga väike. Tema tuli üks kord mustast kilekotist välja. Minu vanaisa on karbist väljatulemise meister. Üks kord keevitas ta end kuue tunniga titaaniumist kastist välja.
Karbist väljatulemist alustasime kingakarpidega. Või- ja margariinikarbid olid ka, aga need olid liiga pehmed ja õhukesed, neist oli liiga kerge ja igav välja tulla. Kingakarpidelt läksime üle Säästumarketi tasuta kaasavõetavatele karpidele…
Tegelikult ma valetasin teile. Minu vanaisa ei ole midagi nii väike. Ta asutas Karbist väljatulijate Kõrgkooli, milles on kaks klassi: tegijad ja algajad. Varsti peale kooli asutamist hakkas igale poole mujale Eestisse kerkima ka igalt poolt mujalt väljatulijate kõrgkoole. Kõige olulisem neist, ainuke Eestis, on Sitast Puhtakssaamise Kõrgkool, mis asub Loksal.
Kord jäi minu vanaisa politseile kilekotist väljatulemisega vahele ja oli nii suure sita sees, et sõitis kiiruga Loksale Sitast puhtakssaamise Kõrgkooli ja tuli tagasi täiesti puhta poisina.
Kuigi midagi pole eriti teha, uurisin kirjutisi, mis mul arvutis on ja sattusin ühe jutu peale, mille Joonas kunagi Juminda matkal öösel lambist kokku rääkis. Kahjuks ei tulnud kogu jutt meelde ja selles kirjutises on koos ainult algus ja lõpp. Tegelikkuses oli asi palju laiaulatuslikum ja tuli välja, et prügikottide sisse sai veel igasuguseid asju sisse panna.
Prügikottide ebatavalised kasutusalad ja Karbist Väljatulijate Kõrgkool
Must kilekott on üks tore asi. Sinna saab tomateid sisse panna ja kurke saab sisse panna ja küpsetuspaberit saab sisse panna ja.. Sellega saab igasuguseid asju teha ka. Sinna saab kellegi(loe: Uime) sisse panna ja teda peksta. Kui ööklubis ei ole partnerit, kellega tantsida, siis ütled, et ta on sul kilekotis.
Kui vanaisa sulle 500kr annab, saab sinna vetikaid ja liiva sisse panna.
– Mis see vanaisa siia puutub?
Tegelikult on minu vanaisa väga väike. Tema tuli üks kord mustast kilekotist välja. Minu vanaisa on karbist väljatulemise meister. Üks kord keevitas ta end kuue tunniga titaaniumist kastist välja.
Karbist väljatulemist alustasime kingakarpidega. Või- ja margariinikarbid olid ka, aga need olid liiga pehmed ja õhukesed, neist oli liiga kerge ja igav välja tulla. Kingakarpidelt läksime üle Säästumarketi tasuta kaasavõetavatele karpidele…
Tegelikult ma valetasin teile. Minu vanaisa ei ole midagi nii väike. Ta asutas Karbist väljatulijate Kõrgkooli, milles on kaks klassi: tegijad ja algajad. Varsti peale kooli asutamist hakkas igale poole mujale Eestisse kerkima ka igalt poolt mujalt väljatulijate kõrgkoole. Kõige olulisem neist, ainuke Eestis, on Sitast Puhtakssaamise Kõrgkool, mis asub Loksal.
Kord jäi minu vanaisa politseile kilekotist väljatulemisega vahele ja oli nii suure sita sees, et sõitis kiiruga Loksale Sitast puhtakssaamise Kõrgkooli ja tuli tagasi täiesti puhta poisina.
Tellimine:
Postitused (Atom)