Miks on head pealkirja nii raske välja mõelda?

Eile (reede) oli jube päev. Mind tabas mingi nõme hambavalu, mis hakkas koolis ennast järjest hullemaks kerima ja kui ma lõpuks koju jõudsin, oli juba päris rõve olla. Kodus tabas mind nälg. Ma sõin vist 2 taldrikut suppi ära (ma saan väga hästi aru, et suured toidukogused pole head) ja siis oli hull kummikommiisu, aga ma ei kujutanud ette, kudias neid saab sellise hambavaluga süüa, niiet tegin kompromissi (ise mõeldes seejuures, et mida ma teen) ja sõin ühe tumeda šokolaadi tahvli ära. Sellele järgnes umbes pool tundi, kus ma surusin pea padja vastu ja mõtlesin hambavalu, šokolaadi ja rattakottide peale. Millalgi helistas Alli ja läksime rattakotte ostma. Mõlemad kollased (asi on nii, et mina tahtsin kollaseid, aga siis selgus, et Alli tahab ka ja põhjendab seda sellega, et tal ratas kollast värvi ja nii meil see värvide asi ei lahene eriti). Hakkasime ära minema, arutasime rattakottide kinnitussüsteemi üle ja otsustasime ümber vahetada, sest need polnud päris need. Et jh, mängisime veits blonde seal, aga müüja oli vägagi normaalne ja igati abivalmis, niiet õiged kotid saab varsti kunagi kätte. Siis jõudsin koju ja hambavalu oli suht tappev. Ja kusjuures midagi närides oli normaalne, aga kui niisama olla, siis hakkas valutama ja järjest süvenema (ma tean, kõige loogilisem tegu oleks olnud hambaarsti juurde joosta, aga pärast rattakotte oli kellaaeg juba kahtlane ja ma ei viitsinud). Proovisin ka küüslaugu-trikki, mis väiksena aitas, aga seekord ei aidanud üldse kuidagi. Üritasin oma humana matkapusale neid soonikriidest värke varrukate külge õmmelda, et need pikemad oleksid ja tegin vahepeal kurtmispause, et kuidagi hambavalu kiruda. Kui kell oli umbes kümme, siis ma tundsin, et ma vajun magama. Selleks ajaks oli hambavalu muide palju väiksemaks jäänud. Ja siis kui ma lõpuks voodisse jõudsin tuli see jälle tagasi...... Tundsin magama jäädes, kuidas see järjest süveneb.
Ja hommikuks oli kõik kadunud.
Hommikul oli maas lumi, millest ma ei tahtnud alguses aru saada, sest ma lootsin, et ilus ilm tuleb (kuigi Ester rääkis reedel halastamatult, et vihma ja lörtsi lubas).
Pendelränne oli täna teema. Kristiinesse - koju - Abakhani - koju - ja jälle linna - ja jälle koju.
Saime Küllile tema sünnipäevakingi üle antud. Ma pole päris kindel, mis mulje tal Das Eedist jäi, aga eks ta üks üllatus seal oli. Ja sain siis veel kotikeste õmblemist kaela ja ostsin ühe katkise luku ja sellest tuleneva naeruväärse hinnaga fliisi ja endal on veel 2 pluusi kodus poolikud niiet tulevatel nädalatel saab ennast õmblemisega tappa! Woohoooo!
Natuke vastuseks Alli blogile, mille lugemisel tekkis mul väike samastumistunne:
Vanematega jutuajamise taktika on mul suht sama. Sellised tüüpilised küsimused nagu "kuidas koolis läks" saavad alati vastuseks "normaalselt" ja kui vanemad norima hakkavad, miks ma nii lakooniliselt väljendun, siis järgneb halav selgitus sellest, et ma ei saa aru, mida nad veel kuulda tahavad. Ma ju ei saa neile rääkida, kui nõmedad on mõned õpetajad/ülesanded/inimesed ja seda, kuidas ma mingiks tööks ei õppinud ja sellest, et ma ei viitsinud kuskil tunnis kuulata ja matas ei saa jätkuvalt tuletistest aru jne. Sellele järgneks veel rohkem "vanematejuttu". Ei taha.
Koristamisega on meil natuke teine lugu. No ma ei pea vist väga mainima, et mu "kodu" meenutab asjade sisalduselt pigem ladu.. Ja ma mõistan küll oma ema, kes tahab küll koristada, aga tal ei ole selleks kunagi tuju. Sest no mõelge, kui teil on niigi palju teha või vabal hetkel on tuju niisama olla, siis tõesti ei viitsi koristada, eriti kui mõelda selle peale, kui PALJU seda teha tuleb. Aga selles olukorras kehtib pigem see tõde, et kes ikka teeb kui mitte sina ise. Ja ma koristaks hea meelega, enda asju koristangi. Koristan sinnamaani, et polegi rohkem, mida koristada ja siis tahan teisi asju koristada. Aga ma ei saa nt ema-isa riidekappi koristada, sest ma ei tea, mida nad tahavad alles jätta, mida ära visata ja isa puhul on äraviskamine üldse hell teema. Põhimõtteliselt, mis ma tahtsin üldse sellega öelda? Seda et ema ütleb, et peaks millalgi koristama ja ma olen temaga nõus ja samas ma tean, et tal ei ole mitte kunagi TUJU koristada ja siis jätkub kõik sama loo järgi edasi, et ma küsin, millal, ema ohkab selle peale, mõmiseb midagi, et ei tea ja läheb midagi muud tegema. Ja mul tekib selline emotsioon, mida saab vaid ühe kindla häälitsusega väljendada, millest kirjapildis eriti aru ei saa. (midagi nördimuse taolist)
Võiks öelda nii, et ma hakkan vaikselt vihkama oma vanemate ebaspontaansust ja tegutsemisvõimetust!

Ja nüüd natuke muusikat ja (jälle) magama!

Raha ?

Tänase päeva märksõnaks oli uimasus. Kõik oli kuidagi nii kaugel ja mul oli reaalselt tunne, et ma viibin oma tähelepanuga vaid oma pea piires, sest ma tundsin vahel, et ma vahin tuimalt kõnniteed ja teen automaatseid liigutusi, kui pean midagi tegema. Et siis täna trippisime Alliga taaskasutuskeskusesse, et pahna ära viia ja siis ma ei tahtnud päeva sellega lõpetada ja läksin humanasse. Sain mingi lohvaka matkapusa, mille varrukaid tuleb vaits pikemaks teha, aga see pole mingi probleem. Siis trippisin tartu mnt kangadžunglisse, sest oli vaja osta seda riiet, mida ma pole 2 nädalat viitsinud ostma minna! Tulen siis selle kangarulliga müüa juurde, kes lõikab mulle jupi riiet ja otsib hinnalipikut. Siis küsib teiselt müüjalt, et mis selle hind on, et lipikut ei ole peal. See jumala tõsise näoga: "Sada". Ma mõtlesin endamisi "aaaaaaaaaaa", et sellise riide eest 100w? ma ei tahtnud eriti oma 60cm jupi eest 60 eeku maksta. Aga noh, ma ei tea, mis omanaljad neil müüjatel on, igatahes müüdi mulle see jupp 9 krooniga, sest see riie pidi praak olema xD
Edasi siis tartu mnt humanassse, sest see jäi tee peale ette. Siis helistas Alli ja rääkis sellest, kuidas tal telefon taaskasutuskeskusesse jäi ja ta sellel järel käis. Kuna ta tahtis, et ma matkapluuse vaataks, jäi mulle silma mingi pluusike ja kui ma talle siis helistasin, et seda kirjeldada, kõlas telefonist selline hääl, nagu keegi sumpaks lumes ja kiri oli "kõnet hoitakse". Ahah siis, mida iganes. Helistasin veel paar korda ja see sammusahin käis ikka edasi, niiet ma suht naersin omaette.
Kodus tuli tuju rattaga sõita. Sihtpunktiks oli Rocca al Mare Prisma, kust kummikomme osta. Läksin siis keldrisse õli, pumba ja märja kaltsuga.... Ratas oli tõsise porikihi all(eelmisest sügisest) ja nii nagu ma arvasingi - kett roostetas. Ok, keti saab ära vahetada, aga roostetas samuti see ratas, millele kett 3. käigul keerdub. Fakk, mis ma sellega teen, ah?? Aga ma ei viitsinud selle peale mõelda ja suht küürisin ratast oma tund aega seal keldris, kui mingi kärbes otsustas lambi ümber lennata ja kohutavaid varje tekitada. Sõitsin veel Alli poolt läbi, et rattalukku laenata. (Mul on rattalukku vaja!!!) Ja siis edasi stromkale ja prismasse. Minumeelest võiks jalakäijad ükskord ära õppida, kumb kõnniteepool on neile ja kumb ratturitele!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Prismas sattusin nii "tüüpilise" müüja peale, kes oli nii tuima näoga, et oleks tahtnud ta puhkusele saata. Ja parklas arutas üks mees vene keeles mingit"elu ja surma küsimust".

Eile sain "Tõe ja õiguse" I osa läbi. Ma kujutan ette, mis arutlused meil tunnis tulevad, aga mul sai sellest raamatust villand täpselt seal, kus Andres naabri Valtut peksis. Üldse kõik see loomade ja naiste peksmine.. Ja Pearu mõttetud tegemised, mis on suunatud naabri närviajamisele ja Andrese "mehisus" ehk tunnete mitte välja näitamine ja see kuidas ta Mariga räägib ja kuidas ta aru ei saa, et ta mõjutab oma suhtumisega pere üldist heameelt. Ja see, et ta oleks lasknud Liisil Joosepiga abielluda kui Liisi oleks sellega tahtnud Oru perenaiseks hakata... no kammooonn............ . Ja noore Andrese "vägiteod" nagu elusate konnade nülgimine ja madude piinamine ja Indreku kiusamine. Ühes kohas ajas Sauna Madis päris mõistlikku juttu, aga siis ütles midagi oma naise kohta, et teda saab ainult pekstes vait hoida, muidu käib klatšimas. Jälle see peksmine. Mul pole ühegi tegelase vastu varsti mingit "respekti". Ja nüüd on veel V osa lugeda. Edu mulle sellega. Raamat on õnneks muidu päris loetav, sisu on lihtsalt masendav.

Aga nüüd magama!