Miks on head pealkirja nii raske välja mõelda?

Eile (reede) oli jube päev. Mind tabas mingi nõme hambavalu, mis hakkas koolis ennast järjest hullemaks kerima ja kui ma lõpuks koju jõudsin, oli juba päris rõve olla. Kodus tabas mind nälg. Ma sõin vist 2 taldrikut suppi ära (ma saan väga hästi aru, et suured toidukogused pole head) ja siis oli hull kummikommiisu, aga ma ei kujutanud ette, kudias neid saab sellise hambavaluga süüa, niiet tegin kompromissi (ise mõeldes seejuures, et mida ma teen) ja sõin ühe tumeda šokolaadi tahvli ära. Sellele järgnes umbes pool tundi, kus ma surusin pea padja vastu ja mõtlesin hambavalu, šokolaadi ja rattakottide peale. Millalgi helistas Alli ja läksime rattakotte ostma. Mõlemad kollased (asi on nii, et mina tahtsin kollaseid, aga siis selgus, et Alli tahab ka ja põhjendab seda sellega, et tal ratas kollast värvi ja nii meil see värvide asi ei lahene eriti). Hakkasime ära minema, arutasime rattakottide kinnitussüsteemi üle ja otsustasime ümber vahetada, sest need polnud päris need. Et jh, mängisime veits blonde seal, aga müüja oli vägagi normaalne ja igati abivalmis, niiet õiged kotid saab varsti kunagi kätte. Siis jõudsin koju ja hambavalu oli suht tappev. Ja kusjuures midagi närides oli normaalne, aga kui niisama olla, siis hakkas valutama ja järjest süvenema (ma tean, kõige loogilisem tegu oleks olnud hambaarsti juurde joosta, aga pärast rattakotte oli kellaaeg juba kahtlane ja ma ei viitsinud). Proovisin ka küüslaugu-trikki, mis väiksena aitas, aga seekord ei aidanud üldse kuidagi. Üritasin oma humana matkapusale neid soonikriidest värke varrukate külge õmmelda, et need pikemad oleksid ja tegin vahepeal kurtmispause, et kuidagi hambavalu kiruda. Kui kell oli umbes kümme, siis ma tundsin, et ma vajun magama. Selleks ajaks oli hambavalu muide palju väiksemaks jäänud. Ja siis kui ma lõpuks voodisse jõudsin tuli see jälle tagasi...... Tundsin magama jäädes, kuidas see järjest süveneb.
Ja hommikuks oli kõik kadunud.
Hommikul oli maas lumi, millest ma ei tahtnud alguses aru saada, sest ma lootsin, et ilus ilm tuleb (kuigi Ester rääkis reedel halastamatult, et vihma ja lörtsi lubas).
Pendelränne oli täna teema. Kristiinesse - koju - Abakhani - koju - ja jälle linna - ja jälle koju.
Saime Küllile tema sünnipäevakingi üle antud. Ma pole päris kindel, mis mulje tal Das Eedist jäi, aga eks ta üks üllatus seal oli. Ja sain siis veel kotikeste õmblemist kaela ja ostsin ühe katkise luku ja sellest tuleneva naeruväärse hinnaga fliisi ja endal on veel 2 pluusi kodus poolikud niiet tulevatel nädalatel saab ennast õmblemisega tappa! Woohoooo!
Natuke vastuseks Alli blogile, mille lugemisel tekkis mul väike samastumistunne:
Vanematega jutuajamise taktika on mul suht sama. Sellised tüüpilised küsimused nagu "kuidas koolis läks" saavad alati vastuseks "normaalselt" ja kui vanemad norima hakkavad, miks ma nii lakooniliselt väljendun, siis järgneb halav selgitus sellest, et ma ei saa aru, mida nad veel kuulda tahavad. Ma ju ei saa neile rääkida, kui nõmedad on mõned õpetajad/ülesanded/inimesed ja seda, kuidas ma mingiks tööks ei õppinud ja sellest, et ma ei viitsinud kuskil tunnis kuulata ja matas ei saa jätkuvalt tuletistest aru jne. Sellele järgneks veel rohkem "vanematejuttu". Ei taha.
Koristamisega on meil natuke teine lugu. No ma ei pea vist väga mainima, et mu "kodu" meenutab asjade sisalduselt pigem ladu.. Ja ma mõistan küll oma ema, kes tahab küll koristada, aga tal ei ole selleks kunagi tuju. Sest no mõelge, kui teil on niigi palju teha või vabal hetkel on tuju niisama olla, siis tõesti ei viitsi koristada, eriti kui mõelda selle peale, kui PALJU seda teha tuleb. Aga selles olukorras kehtib pigem see tõde, et kes ikka teeb kui mitte sina ise. Ja ma koristaks hea meelega, enda asju koristangi. Koristan sinnamaani, et polegi rohkem, mida koristada ja siis tahan teisi asju koristada. Aga ma ei saa nt ema-isa riidekappi koristada, sest ma ei tea, mida nad tahavad alles jätta, mida ära visata ja isa puhul on äraviskamine üldse hell teema. Põhimõtteliselt, mis ma tahtsin üldse sellega öelda? Seda et ema ütleb, et peaks millalgi koristama ja ma olen temaga nõus ja samas ma tean, et tal ei ole mitte kunagi TUJU koristada ja siis jätkub kõik sama loo järgi edasi, et ma küsin, millal, ema ohkab selle peale, mõmiseb midagi, et ei tea ja läheb midagi muud tegema. Ja mul tekib selline emotsioon, mida saab vaid ühe kindla häälitsusega väljendada, millest kirjapildis eriti aru ei saa. (midagi nördimuse taolist)
Võiks öelda nii, et ma hakkan vaikselt vihkama oma vanemate ebaspontaansust ja tegutsemisvõimetust!

Ja nüüd natuke muusikat ja (jälle) magama!