Saksamaa

1. juulil pidime kaheksa paiku hommikul Saksamaale tulijatega kokku saama Ülemiste juures (rataste ja pakkidega). Ma pidin ärkama 6.20, et jõuda rongile, sest muidu peaks ärkama veel varem, et jõuaks vändata!
Ma ärkasin selle peale, et keegi niitis muru. Mõtlesin, et tüütud muruniitjad, niidavad hommikul...... Tegin silmad lahti ja tardusin paigale. Mul oli laes mingi ülisuur herilase moodi asi ja tiirutas seal tekitades muruniiduki häält. (Ma ei oska seda olendit kuidagi nimetada, sest minu teadmised putukatest on piiratud ja google'ist leitud "kimalaste" piltidega ta ei klapi, niiet ei ole vist kimalane.... ma ei tea, kes ta on.) Arvestades seda, et ma magan (siiamaani) naris, oli voodist allasaamine paanikarohke. Jõudsin veel kella vaadata. HAA! 7.20!!!!! Mul oli plaanis sellel ajal kodust baltasse hakata minema..... Nojah, ähmaselt tuli meelde, kuidas ma unesegaselt äratuskella kinni panin, et ta seda vastikut häält ei teeks. (Eelmisel öösel õmblesin 2-ni kotti kiivri jaoks, sest see ei mahtunud rattakottidesse ja see tuli ära pakkida! Oi kui vihane ma olin!)
Sõin, panin riidesse, suutsin oma koperdamisega isa üles ajada ja väntasin baltasse, teadmata, mis kell on.

Baltasse jõudsin 7.51.
Rong väljus 7.56.
Jõudsin oma rongi rattavaguni juurde ja vaatan, et Allit-Siimu seal ei ole, helistan siis paaniliselt Allile, et kus te olete? Alli seletas midagi, aga ma ei saanud aru, ja ta tuli rongist välja, esimesest vagunist. Vagunist, mille kõrval ma seisin, uurisid mingid põnnid mu ratast ja varustust sellise näoga, nagu näeks esimest korda elevanti vms. Ja ma ei kujuta ette, kui suureks neil silmad läksid siis, kui ma arvasin, et telefoni on kiirem hambusse võtta, kui taskusse pista, ja see asfladile kukkus ja laiali lendas....
Rongi jõudsin täiesti paanilises olekus (kuigi kui mõelda, baltast pole Ülemistesse üldse pikk maa). Seletasin Allile ja Siimule oma hommikusi elamusi sumiseva elukaga ja valel ajal ärkamisega ja sain koos nendega naerda.
Sõitsime rongiga oma 9 minutit, mille jooksul kontroll meieni ei jõudnud (mul tuli vahepeal meelde, et unustasin piletiraha kaasa võtta..) ja tegime Siimu eestvedamisel kompromissi. Andsime rongijuhile 30 eeku. Ta oli meeldivalt üllatunud.

Saime kokku Külli ja Marlene'iga ja sõitsime Peetri küla poole. Sõitsime mööda vasakut teeäärt ja küla silt näitas parmale. Siim pani üle maantee, me sõitsime korralikult veits tagasi ülekäigu juurde. Jõudsime siis kuskile välja, kust edasi enam ei saanud ja Siim helistas firma kontaktisikule... Jaa, tegelikult asus see koht vasakul tee ääres. Sõitsime maantee poole, puud mõlemal pool, ja mõtlesime, kas jälle ülekäiguni sõita. Siis, maanteeni jõudes, karjub Siim "Nüüd!" ja me kõik panime üle, karjudes.

Viisime rattad ära ja vaatasime neid, kartes, et see on viimane kord, kui me neid näeme. Aga küllap ikka näeme.
Tagasi läksime jala, Siim võttis takso, et tööle jõuda ja me saime bussi peale. Väike olemine jätkus veel Tammsaare pargis, tuvisid jälgides.

Täna valmis mu "reisikott" ja empeka kotike - ühesõnaga saksamaa stuff, millel pole lõppu, sest avastasin, et kate, mille Külli mulle lenksukoti jaoks andis, ikkagi ei sobi. Ta on liiga suur ja sealt tuleks vesi sisse, sest selle avaust ei saa palju kokku tõmmata :( Koidab uue lenksukoti vihmakatte õmblemine......

Tegelikult tekivad mul selle Riia lennujaama ja pakikontrolliga igasugused OO-d (olematud ohud, või peaks ütlema PK - Põhjendamata Kartused?). Nagu nt, kas neid häirib see, et tühi kütusepudel lõhnab bensiini järele? Kas on väga kahtlane, et mu mp3 on minigripis? Ja kõige suurem PK - "arstikotikesest" jäid valuvaigistid maha, kas oleks VÄGA kahtlane, kui ma paneks lihtsalt tabletilehe minigrippi või pean ma neid koos selle pappkarbika kaasa vedama? Mingites lennujaamareeglites oli kirjas, et personal medication'it soovitatakse käsipagasisse võtta, et siis pole probleemi? Igatahes jh...... PK-d varjutavad mu reisielevust.

Kolm päeva veel ja ma olen Saksamaal!