Soigumine ja kultuurišokk

Paramore - Decode

Alustan matka lõpust, sest eilsed mõtted annavad ennast veel tunda.

Tulime laevaga tagasi Eestisse, andsin Küllile telgiosad ja sõitsin kodu poole. Kuna sadamas valitses segadus, nagu sadamates ikka ja inimesi oli päris palju, ei viitsinud ma nende vahel rattaga manööverdada ja sõitsin rahulikult autotee ääres ja kui ma lõpuks kõnniteele sain, lasi mingi bussijuht mulle signaali ja näitas sõrmega seda manitsevat žesti. Ma sõimasin teda vaikselt mõtetes ja kogu mu hea kojujõudmistuju oligi läinud. Krt, ma oleks tahtnud nutta seal. Tuled Eestisse ja juba keegi teeb tuju pahaks. Kuna Kopli tänaval on jätkuvalt teeremont, läksin läbi Balti jaama ja Sõle tänavalt. Siis ma taipasin, et ma polnud Saksamaal selle ajaga ühtegi sellist kahtlast tüüpi näinud, nagu meil neid igal pool on. Ma vajusin täitsa tujust ära. Ma ei tahtnud koju minna, sest mu vanemad oleks mulle ilmselt ilgelt rõõmsa häälega hüüdnud "Oiii, Anna tuli!!!!!!", mida nad ka tegid! Ma ei suutnud rõõmsat nägu teha ja läksin keldrisse ratast ära panema. Keldrisse oli ilmunud mingi pikk puulauajupp, mis segas mul ratta ärapanemist ja ma karjusin/sõimasin seal üksinda. Selle ratta ärapanemisega olin päris mustaks saanud, niiet läksin pesema. Sain rahulikult üksi olla ja nutta (see postitus on küll emo.... ). Siis püüdsin veidi rõõmsam olla, mis osaliselt ka õnnestus. Pakkisin asju lahti, kui olin poole peal, otsustasin välja minna. Tahtsin Kristiinest raamatuid vaadata, midagi soome keelega seoses, sest Soomest läbiminek oli taaselustanud tahan-soome-keelt-õppida tunde. Helistasin Elsile, käisime Koplis ringi, kus oli munakiviteed! Ma olen Saksamaal rattaga sõites munakiviteed vihkama hakanud. Kristiines käisime ka ära, vaatasin teekarpe, kunagi ostan ära ka.
Kodus pakkisin asjad lõplikult lahti ja kui vanemad lõpuks jalutama läksid (neil kulub väljaminekuks reaalselt pool päeva, sest isa on niiiiii pidur), uurisin oma Saksamaalt ostetud päevikut ja laulsin kõva häälega. Muideks, vanemad ei sõida ära tuleval esmaspäeval, vaid sellest järgmisel! Grrrrrrrrr!!!! Ja täna magasin poole üheni. Loodetavasti ei satu ma jälle sellesse unerežiimi.

Aga nüüd matkast.

11. juulil läks mu buss kell 00.30. Pärnus tuli minu kõrvale mingi tüüp, kes vaatas mind mureliku pilguga iga kord, kui ma vähegi liigutasin. Lennujaamas oli minu taga mingi mutt, kes räigelt nühkis mind oma kotiga.... Aga lennukis oli tore naaber. Suhteliselt noor südamekirurg Berliinist, kes oli üksi nädalasel puhkusel Lätis, mis pidi olema väga igav. Sain kellegagi oma reisipõnevust jagada ja olin seal lennukis üliexcited, kuigi polnud öises bussis üldse maganud. Lennujaamast sõitsin bussiga Alexanderplatzile ja sain ülejäänud matkakompaniiga kokku.
Veetsime päeva Berliinis ja lõpetasime hostelis. Saksamaal on täiega lahe metroo ja rongid ja, ja, ja... Järgnevad päevad olid täis sõitmist ja higistamist. Marlene'il läks vahepeal rattakumm katki ja see vahetati lõplikult ära alles päeva lõpus. Ja vahepealsed sündmused ei ole hästi meeles. Palav oli ja mitu päeva sadas öösiti vihma ka. Ühel päeval tuli lausvihm koos äikesega, kui me parajasti autoteel sõitsime. Külli läks oma happy place'i ja me seisime vihmakeebiringis ja ma pasin poriloigus oma jalgu (mul kukkus vahepeal mingil munakiviteel esiporilaud küljest ja kogu järgnev sitt tuli jalgadele!!). Sellel päeval käisime veel kolmes järjestikuses kämpsis, kuhu ei võetud telkijaid ja ühes maksis TELKIMINE 15 EURi. Sõitsime rongiga natuke edasi ja saime normaalsesse kohta ööbima.
Hästi on veel meeles Siimu eraldumine ülejäänud kambast pärast lühikest (sõimu)sõnavahetust Marlene'iga. Üks päev kujunes enam-vähem lebopäevaks ja teisel päeval sai palju rongiga sõita. Kõigepealt suure vahemaa tõttu, hiljem ka uue lausvihma tõttu. Viimases kämpsis oli mingi eriti värdjas onu, kes ütles vale hinna, oli ülbe ja saatis meid poriplatsile telkima. Nihkusime siiski muru suunas.
Rostocki päeval, kui oli plaanis veeta linnas terve päev, oli selleks lõpuks alla poole tunni. Tegime pool päeva Rostockile ringi peale, et rattad sadamasse panna ja siis läksime bussi ja rongiga linna ja ma ei leidnud kahest peatselt suletavast raamatupoest ikka oma märkmikku. Olin solvunud ja vihane. Aga sadamas tuli rõõmus tuju tagasi. Saime kesköö paiku laevale ja kohe magama. Uni oli väga hea kuni äratuskellani :D
Õgisime hommikusöögi ja lõuna ajal, ülejäänud päeval lugesin Marlene'i ostetud raamatut ja sain järgmisel hommikul selle läbi kah. Saime vahepeal laevas teada, et Soome teist sadamat, kust väljus meie laev Eestisse, oldi "liigutatud" ja see asus linnast väljas ja meil oli sinna jõudmiseks vähe aega ja Allil oli rattakumm ka tühi. Üllatasime sellel õhtul Allit sünnipäeva puhul suure šokolaadiga ja hommikusöögilauas andsime üle õige paki.
Sadamas hakkas Siim Alli rattakummi vahetama ja nad läksid Alliga kuskile pumpa otsima ja sellel ajal tulid laevalt mingid poolakad, kes arvasid, et tee peal seisev esirattata ratas on hirmus naljakas ning kukkusid seda naerdes filmima/pildistama. Üks küsis veel vene keeles minu käest, et mis juhtus. Kahju, et ma ei suutnud midagi tabavat öelda. Alli oli kohale jõudes nende peale ikka väga vihane ja läks pärast nende bussi karjuma, et ei ole normaalne hädas olevaid inimesi pildistada ja nende üle naerda.
Sõitsime metroose, seal närvilises meeleolus ükshaaval liftiga üles ja siis metrooga teise sadama poole, siis natuke ratastega ja jõudsime napilt check-in'i. Laevas sai ühisrahajäänuste eest veel veidi süüa-juua ja niisama olla. Järgnevast ma juba kirjutasin.

See matk oli suhteliselt veider. Nagu Külli oma blogis kirjutas, peaks matkal olema HEA. Täpselt minu mõte. Minu jaoks oli sellel matkal hullult väntamist ja see matk VENIS täiega. Ja kui Soomes käis teise sadamasse minemine, oli tunne, et see makt ei lõppe kunagi ära, et me ei jõua laeva peale ja ei saagi koju. Ja kui teised tahtsidki koju saada, siis tegelikult mina niiväga ei tahtnud :S Ok, ma tõesti ei tahtnud enam MATKAL olla, aga nii hea oli kodust eemal olla. Tahaks praegu ka kusagil mujal olla. Vanematest eemal. Ma ikka ei saa nendega läbi ja ei saa neist aru ka. Ja ma kardan, et mul tuleb mu tavaline olek tagasi, kui ma nendega siin nädal+2 päeva passin. Ja ma ei taha!!!

Marilyn Manson - This Is The New Shit

PS. Sain matkalt kombe musta teed koorega juua. Joon praegu ka.
Ja ostsin endale märkmiku, kuigi Elsi tuletas meelde, et mul on juba musttuhat tükki kodus olemas.