Mõttelage mõttestaadium

Tori Amos - Winter

Juhhei!(mis on mu viimase aja leiu-häälitsus, mis kaob loodetavasti kiirelt ära.....) Mul pole aimugi, mida kirjutada, aga midagi nagu peaks. Mul on täna absoluutne tähelepanupuudus ja mõttessevajumise hood, mille jooksul ma tegelikult ei mõtlegi. Ma pole see aasta veel kooliga harjunud ja mul on üldiselt koolist täiesti siiber. Mu füüsika ja INKA hetkeseis on 3, kusjuures Milanna nimetab mind füüsikuks ja inkat oskan ma sama hästi kui eelmistel aastatel viie peale. Aga see on mööduv ja muutuvasjaolu, niiet suht p......

Reede-laup oli Türi lähistel matk - sõbrad, matkaringi liikmed ja uus nägu - Ott (ja koer Murra). Üritan lühidalt teha, sest ilukirjandusliku teksti ajamise tuju mul mitte ei ole. Reedel õhtupoole rongiga Võhmasse, sealt Google'i kaardi järgi 15 km (päriselus üle 20) metsaonni, mida me üles ei leidnud, sest valisime kollektiivselt sisetunde järgi teeharul vale haru.... Pimedas rattasõit pealambiga, kui ma näen oma näo ees valgusvihus udu ja ei midagi muud. Siis sõit tagasi ja õige haru valimine. Jalgade külmumine tossudes, kummikute ja villaste sokkide päästeoperatsioon. RMK onn metsiku küttega. Nii soe hakkas, et ei tahtnud jopetki seljast võtta..... Söömine, majas valitseva SOOJUSE käes vaevlemine, soojusest lõdisemine jõest vett tuues. Teejoomine ja magamiskott. Hommikul pettumusega tunnetamine, et majas on temperatuur alla nulli, sest magamiskott ei taganud rahulikku und. Murra paaniline edasi-tagasi tormamine, inimeste lakkumine (minusse see imekombel ei puutunud), inimeste otsa pikali heitmine. Õigest ajast ja teistest pool tundi hiljem ülestõusmine puhtast pealeastumishirmust, kuna magasime köögis, kus nüüd üritati ometi süüa teha. Söömine. Pannkoogid kondenspiima ja moosiga. Mmmmmmmmm. Marlene'i ja Oliveri ärkamine. Asjade pakkimine ja matkarajale minek. Matkarada oli ülimõnus. Mõnus metsarada, ilus loodus, lõpuks ometi oli SOE. Tee peale jäi metsavenna punker ja Kristian leidis geoaarde. Tagasiminek oli veits suuremas tempos, sest aega nappis ja Murra hakkas väsimusest enne mahalangenud puudest ülehüppamist mõttepause tegema. Vahepeal läksime valele teele, aga läksime kohe õigele, kohtasime meie metsaonni sissetunginud perekonda ja muudkui kõndisime. Kuigi see jutt näib vb iroonilise ja negatiivse varjundiga, oli matkarada ometi mõnus ja hea oli vahelduseks rattasõidule kõndida.
Järgnes kiire söömine ehk siis võileibade sisseahmimine kõige ettejuhtuvaga ja paar praetud viinerit. Veel veidi asjade pakkimist ja tundus, et ongi juba minek. Rongini oli... ma nüüd kindlasti eksin..... 2 tundi? Vändata oli üle 20 km, jälle ei mäleta. Mäluga on ka viimasel ajal probleeme. Ma ei mäleta nt, et 9.kl inka eksamil oleks mingi dialoog olnud. Aga matka juurde tagasi - kõik olid valmis minema ja Kaisa teatas, et tal on rattakumm tühi. Juhheii.. veel seiklusi. (ma tõesti loodan sellest "juhheist" vabaneda). Kristian vahetas kummi megakiirelt ära ja asus pumpama. No need väiksed pumbad on ikka megapumbad ausalt öeldes. Ja ma olin ka tark, ei võtnud oma pärismegapumpa kaasa, niiet higistati pool tundi ja kumm täitus heal juhul poole võrra. //Muide, Lost on juba 15 mintsa peal, jälle feilisin selle vaatamises// Tehti plaane. Mina ja Alli pidime seitsmendikega Türile rongile kihutama, kuigi tõenäosus oli jõuda vaid viimasel minutil. Teisi kutsuti päästma juba ärasõitnud Ott. (Ott on mõnus inimene, mõõdukalt jutukas, huumorimeelega ja sellel ajal, kui meie talvejopedega külmetame, käib pusaga ringi.) Hakkasime siis Türi poole sõitma, vaevalt kilomeeter läbitud, kui Allil läks ratas katki. Väga lampi jälle. Sõitsime siis edasi, Alli läks tagasi. Ühel ristmikul tabas mind mälukaotus ja ma arvasin, et me tulime eile sealt, kust tegelikult ei tulnud, aga sõitsime õigesti edasi. Tempo oli kogu aeg a la 20 km/h. Osad hakkasid maha jääma, aga mitte kohe alguses. Mingi hetk helistasin Küllile, seletasin umbes, kus me oleme ja küsisin, kui kaugel oleme Türist ja kas on mõtet veel üritada. Oli küll. Niiet teiste "ärme sõida nii kiiresti, me nagunii ei jõua" kiuste hakkas tempo taastuma. Mingi hetk karjuti, et üks on hullult maha jäänud. Sealt hakkas minu sisemine arutlus mahajääjate saatuse suhtes. Kui me neid ootame, siis me ei jõua kunagi rongile, aga samas on suht hull mingi kilt teistest maas sõita teadmises, et nad panid ees ära ja mind ei oodanud. Jõudsin järeldusele, et kui tuleb mõni ristmik, siis ootame, või keegi üks ootab ja kui rongile jõuame, siis paneme niikaua asju rongi, selleks ajaks ta jõuab. Ja kui ei jõua, siis ma jään temaga maha, saavad teised rongile.
Ja siis teatati, et see taha jäänu sai autole. Jah, Ott oli oma autoga juba meil sabas ja autossesaaja asemel asus rattareisile Külli. Neil olevat seal autos väga lõbus olnud, muideks.
Türile oli 7 kilti ja ma ei jõudnud enam ise ka sõita, aga võtsime sisse hullu tempo ja mingi hetk oli kell nii palju, et rong oli läinud. Jäime 6 mintsa hiljaks ja autoga minejad ka ei jõudnud. Vahepeal keset sõitmist avastasime oma seltskonnaga veel sildi, mis näitas meie metsaonni poole 4,8 kilti ja see oli siis, kui me olime juba oma 10 ära sõitnud, niiet me läksime ringiga! Ja igasugused OLEKSID tulid pidevalt meelde.
Aga passisime siis Türi bussijaamas. Äärmiselt põnev koht. Plaanitsemine käis ja lõpuks mängisime Alliga lolli ja ma soojustasin end, kuidas sain. Asi lõppes sellega, et 6 inimest läks bussiga, ülejäänud kolm said Hanna vanemate auto peale, kes rentisid järelkäru, kuhu pandi kõik rattad ja osa asju. Suur tänu neile. Muidu oleks meil koitnud veel üks öö kuskil kõledas külmas onnis, kui me Alliga läksime eelmine päev magama mõttega, et homme saab korralikult soojas voodis magada. Ja Marlene ja Oliver said Marlene'i isaga ära. Vot siis. Suht 'lühike' tuli.

Aa, muide, neljapäeval sünna. Ja ma ei tea, mis ma üldse teen sellel päeval. Need, kes tahaksid selle peale öelda, et pea pidu, siis tundub, et nad ei tunne mind. Ja ma ei taha teha midagi, mida "võiks ju teha" või "peaks tegema" vms.. Kõik need OLEKS ja VÕIKS ja PEAKS, kõigil on see -KS lõpp, mille nimetust ma ei mäleta, sest mäluaugud hakkavad juba ka eesti keele teadmistele peale, kõik need on nõmedad sõnad, mis väljendavad millegi peaaegu teostamist, kuid mis ometi ei teostu. Need ajavad lihtsalt närvi. Nagu ajavad närvi ka ülesanded, mis tuleb valmis kirjutada kõigest selleks, et need oleks valmis kirjutatud. Olgu siis see kirjapandu tõsi või täielik absurd, ta peab mul loetaval kujul olemas olema, et ma saaks selle eest hinde! No persse küll, kui mul ikka ei ole midagi kirjutada, siis oleks selle kirjutamine mult pmts valetamise ja mingi mõttetuse nõudmine. Ja see suurepärane mõttevälgatus ei ole ajendatud selle ülesande kaelast ära saamise eesmärgil. Mul lihtsalt POLE midagi kirjutada. Vsjo. Ja koolist on kõrini. Väga.

Lähen magan oma passiiv-pessimistliku tuju välja ja alustan hommikul otsast peale.

(Juhhei!!!)