Hommikusöök oli kell 16. Lugesin läbi pool Erle õistaimede konspektist, kui helistas ema ja ajas mu ehituspoodi värvi ja tapeeti ostma. Libapleisi jaoks. Valisin suvalised värvid. SUVALISED. Nad tahavad selle välja üürida ikkagi, sest dengi njetu....... Vannitoavärvi veel ei valinud, seal lihtsalt polnud sellist värvi, nagu tahtsin.
Aai-aai-aai
I am your butterfly
I need your protection
Be my samurai
Siis sain ülejäänud poole konspektist läbi, kui kell oli 22. Nüüd tuleb otsida salatiretsepti.
Flight Facilities - Crave You
Why can't you want me like the other boys do?
They stare at me while I stare at you
Why can't I keep you safe as my own?
One moment I have you the next you are gone
Rehearsed steps on an empty stage
That boy's got my heart in a silver cage
Why can't you want me like the other boys do?
They stare at me while I crave you
I walked into the room dripping in gold
Yeah dripping in gold
I walked into the room dripping in gold
Dripping in gold
A wave of heads did turn, or so I've been told
Or so I've been told
My heart broke when I saw you kept your gaze controlled
Oh I cannot solve
Why can't you want me like the other boys do?
They stare at me while I stare at you
Why can't I keep you safe as my own?
One moment I have you the next you are gone
Rehearsed steps on an empty stage
That boy's got my heart in a silver cage
Why can't you want me like the other boys do?
They stare at me while I crave you
It's true I crave you
Crave You
It's true I crave you
Let's just stop and think, before I lose face
Surely I can't fall, into a game of chase
Around his little finger, that boy has got me curled
I try to reach out, but he's in his own world
This boy's got my head tied in knots with all his games
I simply want him more because he looks the other way
Why can't you want me like the other boys do?
They stare at me while I stare at you
Why can't I keep you safe as my own?
One moment I have you the next you are gone
Rehearsed steps on an empty stage
That boy's got my heart in a silver cage
Why can't you want me like the other boys do?
They stare at me while I crave you
I am craving you
Aa, muide! Mikael Niemi "Popmuusika a la Vittula" (L)
31. detsember 2010
8. oktoober 2010
Perse
Siit ei tule midagi head.
Ma olen nii vihane, et mu mõtted moodustavad lihtsalt roppuste jada (geomeetrilise, kui see teid huvitab ja roppuste arv läheneb sujuvalt lõpmatusele).
Esiteks see, et mu ratas varastati ära (terve maailm ilmselt teab juba) (tervitused vargale!!!!). I want my bike back, saad aru!!!! See ratas maksab praegu peaaegu 4 tonni + porilauad/pakikas/rattalukk/rattalamp........... Frickin JESSSHHH....... Varastage veel rattaid krdi ebardid.
Siis teiseks see pidu, kuhu ma täna ei läinudki, sest (kolmandaks) mu tukk on lihtsalt liiga võimatu. See pole enam tukk, see on mingi JUUSTE KOGUM mu peas ja see käib haigelt pinda. Ja ma ei saa homme oma juukselõikust ja lisaks sellele ei saa ma homme ilusasti rattaga Premiasse sõita, vaid pean ühistranspordit uuesti armastama hakkama! Rõõm ajab üle ääre. Ei ole olemas ilusaid laupäevi. Pühapäeval pinnitakse nagunii jälle, et miks sa peole ei tulnud.... ja siis hakka seletama sellist jama. No olen tujukas, jah, ja vihkan, jah, oma tukka(, mida emod kadestaksid laia tukaviske tõttu)
Siis neljandaks Lilleküla vilistlaste kokkutulek, mis toimub 29.oktoobril: osavõtumaks 150 kr! Mida?? Ja selle 150 eegu eest saan ma tšillida Salme kultuurikeskuses heal juhul poolte klassikaaslastega, sest pooled ei tule kohale ja kõik teised on võõrad. Söök-jook ja muu parem on tasuline. Nad üritavad veel mingeid kooli MEENEID meile ärida. 150 kr? Mõelge selle peale, et enamus vilistlasi on tudengid!
Rohkem midagi head-paremat pole minu teada veel juhtunud.
Järgmise sissekandeni, (millest ei tule samuti midagi head)
A.
Ma olen nii vihane, et mu mõtted moodustavad lihtsalt roppuste jada (geomeetrilise, kui see teid huvitab ja roppuste arv läheneb sujuvalt lõpmatusele).
Esiteks see, et mu ratas varastati ära (terve maailm ilmselt teab juba) (tervitused vargale!!!!). I want my bike back, saad aru!!!! See ratas maksab praegu peaaegu 4 tonni + porilauad/pakikas/rattalukk/rattalamp........... Frickin JESSSHHH....... Varastage veel rattaid krdi ebardid.
Siis teiseks see pidu, kuhu ma täna ei läinudki, sest (kolmandaks) mu tukk on lihtsalt liiga võimatu. See pole enam tukk, see on mingi JUUSTE KOGUM mu peas ja see käib haigelt pinda. Ja ma ei saa homme oma juukselõikust ja lisaks sellele ei saa ma homme ilusasti rattaga Premiasse sõita, vaid pean ühistranspordit uuesti armastama hakkama! Rõõm ajab üle ääre. Ei ole olemas ilusaid laupäevi. Pühapäeval pinnitakse nagunii jälle, et miks sa peole ei tulnud.... ja siis hakka seletama sellist jama. No olen tujukas, jah, ja vihkan, jah, oma tukka(, mida emod kadestaksid laia tukaviske tõttu)
Siis neljandaks Lilleküla vilistlaste kokkutulek, mis toimub 29.oktoobril: osavõtumaks 150 kr! Mida?? Ja selle 150 eegu eest saan ma tšillida Salme kultuurikeskuses heal juhul poolte klassikaaslastega, sest pooled ei tule kohale ja kõik teised on võõrad. Söök-jook ja muu parem on tasuline. Nad üritavad veel mingeid kooli MEENEID meile ärida. 150 kr? Mõelge selle peale, et enamus vilistlasi on tudengid!
Rohkem midagi head-paremat pole minu teada veel juhtunud.
Järgmise sissekandeni, (millest ei tule samuti midagi head)
A.
14. aprill 2010
Kammib, ei kammi, kammib....
En Vogue - Free Your Mind
Viimase aja märksõnaks on õppimine, millele kulub ka kogu viitsimus, mida muidu blogi kirjutamiseks ka vaja läheb. Vahepealsed põnevad sündmused olid Külli sünnipäev, kus sai palju süüa ja ülipalju naerda ja tore oli jälle inimesi näha ja teine sündmus oli meie võit koolinäidendite võistlusel, millel osalesime vaid meie ja paraleel. Ja me võitsime. Esimest korda ajaloos. (eelmine lause on ilmselt liiga suur üledramatiseerimine, aga võib-olla ka mitte). Igatahes gümnaasium on nüüd korda läinud.
Näidendi link.
Rammstein - Sonne
Ja muidu on olnud ülipalju õppimist. Ja hakkasin see nädal jälle jala koju käima. Teen kurja plaani võtta kaasa rulluisud ja uisutada pool teest, sest varsti tekib pikast kõndimisest ilmselt tüdimus. Ma lihtsalt ei viitsi nii pikka aega kõndida mööda teed, mida ma tean.
Nii, õppimisest siis. Täna oli üllatuskontrolltöö matas (tegelt oli teade e-koolis vist üleval ka, aga kes seal ikka käib?). Ja pärast seda tööd oli kohe bioloogia töö, milleks ei jõudnud eriti korrata ja 1 ja pool ülesannet üldse ei osanud. Esmaspäeval oli valikbioloogias ka töö, kus osad asjad läksid lihtsalt suvaliselt lünka. Elagu suvalisus. Füüsikas sai esitlus ära tehtud ja saksa keeles töö ära kirjutatud, kus tuli teha lambikaid väiteid, et need läheks antud väljenditega kokku. Minu üks väide oli "See orav on hirmunud." Siis ma uurisin veel omadussõnu oma töös ja püüdsin naerukrampides ette kujutada egoistlikku, mõistlikku, ärrituvat, ümmargust, ausat ja lõbusat oravat. Täna vastasin inka suulist eksamiosa ka. Kui see ära lõppes, küsis õpetaja, et mida ma monoloogiga tegin. Ma ei saanud aru, et ma midagi valesti rääkisin, aga tuli välja, et ülesandes oli sõna "country", mille all mina mõtlesin riiki, aga tegelikult oli mõeldud maapiirkonda. Ja rääkisin veits teemast mööda.
Kodus jamasin ühiskonna paberitega, mis on igal pool laiali ja kadunud. Ja vihik on ka kadunud. Nüüd kirjutan vene keele kirjandit laialivalguval teemal "minu tulevane mees, mina abikaasana ja kuidas me oma lapsi kasvatame". Midagi sellist. Kohati lihtsalt hakkan naerma. Õppimine kammib.
Placebo - Protege Moi
Lugesin vahepeal kõik noomiraamatud ka läbi. "Tiivad" oli parim. Kirjutaks vene keele kirjandisse, et panen oma lapsele nimeks "Põõsas".
Muide, meil käib vastasmaja esimese korruse aknalaual üks suvaline tänavakass istumas ja magamas. Ronib sinna keldripoe katuse pealt. Mõtle, vaatad aknast välja ja mingi loom on su aknalaua peal.
Veel suvalisi asju/seoseid , mis tekivad üleõppimise tulemusena:
Hormoonid = mormoonid
Muss ich auch mit der Ohnmacht kämpfen, ich studiere weiter unter Krämpfen
Dieses Eichhörnchen ist gefährlich (kujutage ette seda kirja Kadriorus oleva oravaga ohumärgi all).
Mi scuzi....
Мы будем кормить наших детей бутербродами с сыром.
24. veebruar 2010
ÕÕmatk
Ma ei tea, millest alustada. Eilne öömatk oli päris jube. Mul on läbipekstud inimese tunne, keda on enne peksmist tund aega külmikus hoitud ja kes on mõtlemisvõime kaotanud. Ja lisaks tundub eilne lihtsalt unenäona.
Hakkasin just rongis sõitmist nautima, kui tuli Saue peatus ja ma läksin rongi tulnud Küllit ja teisi otsima. Teised on siis Nora, Kristin, Andri, Ints, Kaspar ja Kristian. See öömatk on Saue Noortekeskuse (?) iga-aastane traditsioon. Iga 23.veebruari traditsioon 24. veebruari auks. Teekond algas üks peatus enne Paldiskit ja lõppes ma-ei-kujuta-ette-kus. Ma olin seekord väga tark ja ei mõelnudki sellele, et võiks suusapükstega tulla. Kuigi nendega oleks rämedalt palav olnud, aga see oleks olnud parem mõte. Ja käes olid mul ka kõige tavalisemad õhukesed sõrmikud.
Teekond algas metsateega, mis oli kohati reieni ulatuva lumega kaetud. Esimesed reaskõndijad tegid teed. Teekonna lõpupoole rivi peatudes küsis üks tüüp väga siira häälega:"Miks me peatusime, kas tee sai otsa?", mille peale keegi esimestest ilmse wtf-tundega selgitas:"Meie TEEMEGI teed......".
Niisiis metsatee. Põhiline oli astuda eesastuja jälgedes ja vahtida 99% ajast eesastuja jalgu. Kui ülejäänud ühel protsendil julgesid taevas paistvat kuud või veel midagi ulmelist vaadata, ähvardas sind lumehange kukkumine. Metsateed oli kaks juppi, mõlemad jõudsid välja autoteele. Edasi sai mööda autoteed kõndida, kuid mingi hetk pööras Kristian (või keegi teine eesolija) lumme ja me tegime mingi veidra ringi läbi lumme mattunud oksarägastiku. Siis tuli veel tükk aega autoteed. Julgelt üle pooltel inimestel oli taskus Järgermeister ja nendest veel pooltel ka suitsud ees. Matk my ass. Autotee lõppes perseli pangalt laskumisega. Ma suutsin sealt õnneks jalgadel alla libiseda, kindad said küll märjaks. Järgnes oi-kui-masendav sumpamine lumisel rannal. Nii jõledalt pole ma veel kunagi kõndinud. 50% kogu rannamaast tuli teha samme, mis algasid põlvetõste ja lõppesid väljaastega. Ja seda eeskõndija jalajälgedesse. Lisaks loomulikud tasakaaluhäired ja eeskõndijate arusaamatu soov otse kõndimise asemel siksakke teha. Kui me olime umbes ??? kilomeetrit mööda randa läinud, tuli söögipaus. Pühaliku tseremoonia juurde kuulus kohustuslik hernesupp, tee ja leib. Mu saabaste karvase osa külge oli moodustunud korralik lumekiht ja säärelihaste alumine osa külmetas vaikselt. Läksime edasi. Ikka mööda randa, kuigi oli ka võimalus kuskilt üles ronida, kõndida mööda maanteed ja siis jälle kuskilt alla laskuda ja bussi juurde minna. See viimane jäi eelmise allalaskumise valguses ära ja ega ülesronimine ei tundunudki üldse tõelisena. Kogu selle kõndimise ajal jõudsin ma kahele järeldusele:
LOHUTAVAKS teadmiseks oli, et söögikoht oli täpselt poolel teel sihtpunktini. Ehk veel sama palju maad, ainult raskemal maastikul. Umbes poolel poolest teest hakkas mu vasaku jala mingi lihas teada andma, et varsti ta enam ei jõua. See lihas, mis asub ees jala kinnitumiskohas kehaga ja on vajalik jala üles tõstmiseks. Põlves oli ka mingi kahtlane valu, mis tulenes valesti astumisest ja viimasel hetkel jalgade väänamisest, et kogu kehaga lumme mitte lennata. Natuke maad veel ja parema jala sama lihas hakkas ka märku andma, kuid mitte nii tungivalt. Kõndides hoidsin käsi taskus, et neid mitte külmetada, ja see raskendas tasakaaluhoidmist Mis tõsiselt kõndimist raskendas, oli väljakannatamatu kusehäda. Ja kuhu sellise lumega kusele minna, ah? Teest kõrvalekaldumine võrdub lumme uppumisega, metsa lähedal pole ja tee peal ju ikka kusele ei hakka. Ma otsustasin siiski lumme uppumisega riskida ja roomasin käpuli mööda lund mingite mändide poole, mis tundusid vähemalt kaks korda lähemal, kui ma roomamist veel alustanud polnud. Päris mändideni ma siiski ei jõudnud, aga oma õnneks roomasin üle mingist lumevallist, kuhu ükski taganttulev virvatuluke paistma ei ulatunud. Ma ei taha enam mitte kunagi niimoodi kusele minna. Roomates oli mul miskipärast tunne, et ma rooman kuskil kalmistul. Käed külmetasid ropult ja ma vajusin ühel kohal kauem peatudes sügavamale lumme. Kõndida ei olnud seal võimalik, sest lumi oli vähemalt kõhuni. Ja kogu selle roomamisega said püksid ka niiskust juurde.
Ma ei olnudki palju maha jäänud, nagu kartsin. Või noh, mis kartsin? Mul oli juba suht suva. Ma tundsin selgelt oma külmunud sõrmi, mis seekord taskutes üles soojeneda ei tahtnud ja külmuvaid jalgu. Lisaks otsutasid varbad jääkuubikuteks muunduda. Külmuva parmu tunne süvenes. Unustasin enne mainida, et oma teekonnal pidime välja jõudma "tulukesteni", mis kaugelt paistsid ja kui "tulukesed" olid lähedal, tekkis küsimus, kust saaks rannast mõnele teele minna. Küsimus lahendati lihtsalt. Lihtsalt rikuti kellegi majaomaniku kodurahu tema maalt läbi minnes ja üle aia ronides. Majaomanik imestab kindlasti hommikul, et mis loomad ta õuelt läbi roninud on.
Ja siis me kõndisime mööda tänavaid kellegi järel, kes mingi ime läbi teadis, kuhu minna, sest keegi ei teadnud, kus me olemegi. Ma hakkasin veel rohkem vinguma oma peaaegu et krampis jalgade pärast. Unustasin enne mainida, et vingumisega alustasin poole tee pealt. Seekord vingusin eriti palju. Tundsin, et saan seda endale lubada. Jõudsime maanteele välja ja kõndisime suunas, kus arvasime bussi olevat (seda pärast mõningat paigalseismist ja avaldades soovi, et korraldaja võiks bussi meie juurde orgunnida). Lõpuks buss tuli.
Bussis oli soe, kuid mõnusast olekust oli asi kaugel, sest sõrmed sulasid valutades ainult pooleldi üles ja kogu saabaste ja pükste külge moodustunud jääkiht sulas samuti, muutes sokid täielikeks švammideks. Eriti hästi oli tunda läbihigistatud pluus jope all ja külmavärinad tulid ja läksid. Tegime peatus selle noortemaja juures, meie omad said sealt oma asjad kätte ja sõitsime Tallinnasse. (Õnneks sõitis see buss Tallinnasse.) Tegin bussis sokivahetusoperatsiooni jalast võetud läbiligunenud riidelappe salaja bussipõrandale kuivaks väänata üritades. Kuivade sokkidega on maailm palju ilusam.
Mul hakkas peaaegu soe ja bussijuht tebi bussijaamas peatuse, kus me välja kobisime. Ma suundusin kohe vanamutikiirusel trammipeatusse ja lõdiseda sain õnneks ainult paar minutit, sest nr 2 tramm oli kiire tulema. Trammisõit tundus lõpmatuna ja trammilt oli koduni veel ühe peatuse jagu maad kõndida. Trolli lähemal ajal ei tulnud ja oodata ja külmetada ma ka endale lubada ei saanud. Kõndisin iga sammu juures oiates mööda lumist teed koduni ja veetsin liiga kaua aega duši all.
Hommikul ärgates tundus öine matk unenäona, kuid jalavalu oli üpriski tõeline. Sama tõelised on ka villid varvaste otsas ja tunne, nagu ma oleks peksa saanud.
Lõpetuseks "Ood vannile", mille ma bussis sõites kokku luuletasin, kui mõtlesin vannile ja ärkvel püsimisele.
Hakkasin just rongis sõitmist nautima, kui tuli Saue peatus ja ma läksin rongi tulnud Küllit ja teisi otsima. Teised on siis Nora, Kristin, Andri, Ints, Kaspar ja Kristian. See öömatk on Saue Noortekeskuse (?) iga-aastane traditsioon. Iga 23.veebruari traditsioon 24. veebruari auks. Teekond algas üks peatus enne Paldiskit ja lõppes ma-ei-kujuta-ette-kus. Ma olin seekord väga tark ja ei mõelnudki sellele, et võiks suusapükstega tulla. Kuigi nendega oleks rämedalt palav olnud, aga see oleks olnud parem mõte. Ja käes olid mul ka kõige tavalisemad õhukesed sõrmikud.
Teekond algas metsateega, mis oli kohati reieni ulatuva lumega kaetud. Esimesed reaskõndijad tegid teed. Teekonna lõpupoole rivi peatudes küsis üks tüüp väga siira häälega:"Miks me peatusime, kas tee sai otsa?", mille peale keegi esimestest ilmse wtf-tundega selgitas:"Meie TEEMEGI teed......".
Niisiis metsatee. Põhiline oli astuda eesastuja jälgedes ja vahtida 99% ajast eesastuja jalgu. Kui ülejäänud ühel protsendil julgesid taevas paistvat kuud või veel midagi ulmelist vaadata, ähvardas sind lumehange kukkumine. Metsateed oli kaks juppi, mõlemad jõudsid välja autoteele. Edasi sai mööda autoteed kõndida, kuid mingi hetk pööras Kristian (või keegi teine eesolija) lumme ja me tegime mingi veidra ringi läbi lumme mattunud oksarägastiku. Siis tuli veel tükk aega autoteed. Julgelt üle pooltel inimestel oli taskus Järgermeister ja nendest veel pooltel ka suitsud ees. Matk my ass. Autotee lõppes perseli pangalt laskumisega. Ma suutsin sealt õnneks jalgadel alla libiseda, kindad said küll märjaks. Järgnes oi-kui-masendav sumpamine lumisel rannal. Nii jõledalt pole ma veel kunagi kõndinud. 50% kogu rannamaast tuli teha samme, mis algasid põlvetõste ja lõppesid väljaastega. Ja seda eeskõndija jalajälgedesse. Lisaks loomulikud tasakaaluhäired ja eeskõndijate arusaamatu soov otse kõndimise asemel siksakke teha. Kui me olime umbes ??? kilomeetrit mööda randa läinud, tuli söögipaus. Pühaliku tseremoonia juurde kuulus kohustuslik hernesupp, tee ja leib. Mu saabaste karvase osa külge oli moodustunud korralik lumekiht ja säärelihaste alumine osa külmetas vaikselt. Läksime edasi. Ikka mööda randa, kuigi oli ka võimalus kuskilt üles ronida, kõndida mööda maanteed ja siis jälle kuskilt alla laskuda ja bussi juurde minna. See viimane jäi eelmise allalaskumise valguses ära ja ega ülesronimine ei tundunudki üldse tõelisena. Kogu selle kõndimise ajal jõudsin ma kahele järeldusele:
1. ma ei lähe lumisele mägimatkale ega lumisele talvematkale
2. ma usun, et sain 50% ulatuses aru, mis tunne on parmudel.
2. ma usun, et sain 50% ulatuses aru, mis tunne on parmudel.
LOHUTAVAKS teadmiseks oli, et söögikoht oli täpselt poolel teel sihtpunktini. Ehk veel sama palju maad, ainult raskemal maastikul. Umbes poolel poolest teest hakkas mu vasaku jala mingi lihas teada andma, et varsti ta enam ei jõua. See lihas, mis asub ees jala kinnitumiskohas kehaga ja on vajalik jala üles tõstmiseks. Põlves oli ka mingi kahtlane valu, mis tulenes valesti astumisest ja viimasel hetkel jalgade väänamisest, et kogu kehaga lumme mitte lennata. Natuke maad veel ja parema jala sama lihas hakkas ka märku andma, kuid mitte nii tungivalt. Kõndides hoidsin käsi taskus, et neid mitte külmetada, ja see raskendas tasakaaluhoidmist Mis tõsiselt kõndimist raskendas, oli väljakannatamatu kusehäda. Ja kuhu sellise lumega kusele minna, ah? Teest kõrvalekaldumine võrdub lumme uppumisega, metsa lähedal pole ja tee peal ju ikka kusele ei hakka. Ma otsustasin siiski lumme uppumisega riskida ja roomasin käpuli mööda lund mingite mändide poole, mis tundusid vähemalt kaks korda lähemal, kui ma roomamist veel alustanud polnud. Päris mändideni ma siiski ei jõudnud, aga oma õnneks roomasin üle mingist lumevallist, kuhu ükski taganttulev virvatuluke paistma ei ulatunud. Ma ei taha enam mitte kunagi niimoodi kusele minna. Roomates oli mul miskipärast tunne, et ma rooman kuskil kalmistul. Käed külmetasid ropult ja ma vajusin ühel kohal kauem peatudes sügavamale lumme. Kõndida ei olnud seal võimalik, sest lumi oli vähemalt kõhuni. Ja kogu selle roomamisega said püksid ka niiskust juurde.
Ma ei olnudki palju maha jäänud, nagu kartsin. Või noh, mis kartsin? Mul oli juba suht suva. Ma tundsin selgelt oma külmunud sõrmi, mis seekord taskutes üles soojeneda ei tahtnud ja külmuvaid jalgu. Lisaks otsutasid varbad jääkuubikuteks muunduda. Külmuva parmu tunne süvenes. Unustasin enne mainida, et oma teekonnal pidime välja jõudma "tulukesteni", mis kaugelt paistsid ja kui "tulukesed" olid lähedal, tekkis küsimus, kust saaks rannast mõnele teele minna. Küsimus lahendati lihtsalt. Lihtsalt rikuti kellegi majaomaniku kodurahu tema maalt läbi minnes ja üle aia ronides. Majaomanik imestab kindlasti hommikul, et mis loomad ta õuelt läbi roninud on.
Ja siis me kõndisime mööda tänavaid kellegi järel, kes mingi ime läbi teadis, kuhu minna, sest keegi ei teadnud, kus me olemegi. Ma hakkasin veel rohkem vinguma oma peaaegu et krampis jalgade pärast. Unustasin enne mainida, et vingumisega alustasin poole tee pealt. Seekord vingusin eriti palju. Tundsin, et saan seda endale lubada. Jõudsime maanteele välja ja kõndisime suunas, kus arvasime bussi olevat (seda pärast mõningat paigalseismist ja avaldades soovi, et korraldaja võiks bussi meie juurde orgunnida). Lõpuks buss tuli.
Bussis oli soe, kuid mõnusast olekust oli asi kaugel, sest sõrmed sulasid valutades ainult pooleldi üles ja kogu saabaste ja pükste külge moodustunud jääkiht sulas samuti, muutes sokid täielikeks švammideks. Eriti hästi oli tunda läbihigistatud pluus jope all ja külmavärinad tulid ja läksid. Tegime peatus selle noortemaja juures, meie omad said sealt oma asjad kätte ja sõitsime Tallinnasse. (Õnneks sõitis see buss Tallinnasse.) Tegin bussis sokivahetusoperatsiooni jalast võetud läbiligunenud riidelappe salaja bussipõrandale kuivaks väänata üritades. Kuivade sokkidega on maailm palju ilusam.
Mul hakkas peaaegu soe ja bussijuht tebi bussijaamas peatuse, kus me välja kobisime. Ma suundusin kohe vanamutikiirusel trammipeatusse ja lõdiseda sain õnneks ainult paar minutit, sest nr 2 tramm oli kiire tulema. Trammisõit tundus lõpmatuna ja trammilt oli koduni veel ühe peatuse jagu maad kõndida. Trolli lähemal ajal ei tulnud ja oodata ja külmetada ma ka endale lubada ei saanud. Kõndisin iga sammu juures oiates mööda lumist teed koduni ja veetsin liiga kaua aega duši all.
Hommikul ärgates tundus öine matk unenäona, kuid jalavalu oli üpriski tõeline. Sama tõelised on ka villid varvaste otsas ja tunne, nagu ma oleks peksa saanud.
Lõpetuseks "Ood vannile", mille ma bussis sõites kokku luuletasin, kui mõtlesin vannile ja ärkvel püsimisele.
Oo vann.
Mu vann, mu kallis vann,
Mida mul,
paraku,
pole
.
Mu vann, mu kallis vann,
Mida mul,
paraku,
pole
.
Vann mul siiski on, kuid see on liiga jube, et selles reaalselt vannis käia. Veel miski, mida ma oma elamise juures naudin.
Ja pidage meeles, et see teekond, mille me läbisime eile öösel kella üheteistkümne ja viie vahel, oli palju pikem, kui lugedes tundub.
Ja pidage meeles, et see teekond, mille me läbisime eile öösel kella üheteistkümne ja viie vahel, oli palju pikem, kui lugedes tundub.
23. veebruar 2010
"Hei, poisid, kas olete valmis
Ja siis lükkame korraga.."
Kummitab kohutavalt.
Igav. Tänane päev oli haruldaselt igav. Ammu pole nii igav olnud. Tund aega passimist, siis üks lauluproov aktuste jaoks ja siis järjest kaks aktust. Ma ei kujuta ette, kuidas need, kes igal aktusel tavaliselt esinevad, seda passimist taluda suudavad. Laulda oli muidu normaalne. SEE osa ei olnud igav.
Lisaks igavusele ja meie koolile mitteomasele palavusele pidin ma suurt pettumust taluma, sest ma olen meie klassi ainuke (tüdruk)idioot, kes ei vihka kehalist. Ja kuna täna on niiiii pidulik päev ja et pidulikke riideid on võimatu kehalise ajaks ära vahetada jne, jätsime kollektiivselt kehalise ära. Anne-Ly oleks ka muidu läinud (kuigi ta pole üldse selline fanaatik, nagu mina), aga kuna jh, kahel inimesel on aind klassist pmts riided olemas, siis ma ei hakka sinna tundi trügima ka. Kuigi see pole eriline vabandus. Ja kehka õps oli üllatavalt liberaalne. Pani puudujad kirja ja läks ära. Mul tuli kohe Sõle meelde. Vändrik oleks kindlasti sellise tundide ärajätmise eest nii karjunud, et keegi poleks silma ka pilgutada julgenud. Sõles oligi tavaliselt kehkas nii 2-3 inimest (viimases klassis). Ükskord olin kehkas üksi ka, jooksin vist.
Mulle käib üldse igasugune vingumine viimasel ajal närvidele. Ainult vähesed oskavad nii mõõdukalt ja põhjendatult vinguda, et mul ei teki vastikut tunnet. Ha, ma räägin vingumisest nagu kunstist, woohoo. Aga ma vingun ise ka.
Täna üllatas televiisor kirjaga "Saksa keele õpetaja puudub ka kolmanda nädala". Jah, mulle meeldivad need vabad tunnid esmasp ja reedel, aga kurb on kuidagi. Säh mulle saksa keelt.
Täna öömatkale. Loodan, et magama ei jää. Ja tuju on suht nullilähedane(nagu teksti põhjal arvata võib), loodan, et teel Balti jaama see mingi üleloomuliku põhjuse tõttu paraneb.
Muide, teenisin täna Neemelt plusspunkte. Saate aru, ma olen TUBLI. Mhm. Jätke see meelde. Ma hakkan plusspunktide eest endale viit aastahindeks nõudma.
Nüüd võikusid tegema. Ma vihkan võikude tegemist, et need siis kuskile kaasa võtta.
Ja siis lükkame korraga.."
Kummitab kohutavalt.
Igav. Tänane päev oli haruldaselt igav. Ammu pole nii igav olnud. Tund aega passimist, siis üks lauluproov aktuste jaoks ja siis järjest kaks aktust. Ma ei kujuta ette, kuidas need, kes igal aktusel tavaliselt esinevad, seda passimist taluda suudavad. Laulda oli muidu normaalne. SEE osa ei olnud igav.
Lisaks igavusele ja meie koolile mitteomasele palavusele pidin ma suurt pettumust taluma, sest ma olen meie klassi ainuke (tüdruk)idioot, kes ei vihka kehalist. Ja kuna täna on niiiii pidulik päev ja et pidulikke riideid on võimatu kehalise ajaks ära vahetada jne, jätsime kollektiivselt kehalise ära. Anne-Ly oleks ka muidu läinud (kuigi ta pole üldse selline fanaatik, nagu mina), aga kuna jh, kahel inimesel on aind klassist pmts riided olemas, siis ma ei hakka sinna tundi trügima ka. Kuigi see pole eriline vabandus. Ja kehka õps oli üllatavalt liberaalne. Pani puudujad kirja ja läks ära. Mul tuli kohe Sõle meelde. Vändrik oleks kindlasti sellise tundide ärajätmise eest nii karjunud, et keegi poleks silma ka pilgutada julgenud. Sõles oligi tavaliselt kehkas nii 2-3 inimest (viimases klassis). Ükskord olin kehkas üksi ka, jooksin vist.
Mulle käib üldse igasugune vingumine viimasel ajal närvidele. Ainult vähesed oskavad nii mõõdukalt ja põhjendatult vinguda, et mul ei teki vastikut tunnet. Ha, ma räägin vingumisest nagu kunstist, woohoo. Aga ma vingun ise ka.
Täna üllatas televiisor kirjaga "Saksa keele õpetaja puudub ka kolmanda nädala". Jah, mulle meeldivad need vabad tunnid esmasp ja reedel, aga kurb on kuidagi. Säh mulle saksa keelt.
Täna öömatkale. Loodan, et magama ei jää. Ja tuju on suht nullilähedane(nagu teksti põhjal arvata võib), loodan, et teel Balti jaama see mingi üleloomuliku põhjuse tõttu paraneb.
Muide, teenisin täna Neemelt plusspunkte. Saate aru, ma olen TUBLI. Mhm. Jätke see meelde. Ma hakkan plusspunktide eest endale viit aastahindeks nõudma.
Nüüd võikusid tegema. Ma vihkan võikude tegemist, et need siis kuskile kaasa võtta.
13. jaanuar 2010
Wellilicious
Näe, mis ma leidsin! XD
(Kümnendas tehtud kummikureklaam.)
Muide, Olympus FE-46 on üks s* kaamera! Sellega on võimalik head pilti saada ainult statiiviga, mõnikord õnnestub käega hoides ka norm pilt saada. Ta ta teeb häguseid pilte ka siis, kui on hullult valgust, no ma ei tea.... Tegin täna u 30 pilti ja alla 10 olid normaalse teravusega. Mu vana fotokas teeb ka paremat pilti, kuigi oma näitajate poolest on ta palju halvem.
9. jaanuar 2010
Tellimine:
Postitused (Atom)