ÕÕmatk

Ma ei tea, millest alustada. Eilne öömatk oli päris jube. Mul on läbipekstud inimese tunne, keda on enne peksmist tund aega külmikus hoitud ja kes on mõtlemisvõime kaotanud. Ja lisaks tundub eilne lihtsalt unenäona.

Hakkasin just rongis sõitmist nautima, kui tuli Saue peatus ja ma läksin rongi tulnud Küllit ja teisi otsima. Teised on siis Nora, Kristin, Andri, Ints, Kaspar ja Kristian. See öömatk on Saue Noortekeskuse (?) iga-aastane traditsioon. Iga 23.veebruari traditsioon 24. veebruari auks. Teekond algas üks peatus enne Paldiskit ja lõppes ma-ei-kujuta-ette-kus. Ma olin seekord väga tark ja ei mõelnudki sellele, et võiks suusapükstega tulla. Kuigi nendega oleks rämedalt palav olnud, aga see oleks olnud parem mõte. Ja käes olid mul ka kõige tavalisemad õhukesed sõrmikud.

Teekond algas metsateega, mis oli kohati reieni ulatuva lumega kaetud. Esimesed reaskõndijad tegid teed. Teekonna lõpupoole rivi peatudes küsis üks tüüp väga siira häälega:"Miks me peatusime, kas tee sai otsa?", mille peale keegi esimestest ilmse wtf-tundega selgitas:"Meie TEEMEGI teed......".
Niisiis metsatee. Põhiline oli astuda eesastuja jälgedes ja vahtida 99% ajast eesastuja jalgu. Kui ülejäänud ühel protsendil julgesid taevas paistvat kuud või veel midagi ulmelist vaadata, ähvardas sind lumehange kukkumine. Metsateed oli kaks juppi, mõlemad jõudsid välja autoteele. Edasi sai mööda autoteed kõndida, kuid mingi hetk pööras Kristian (või keegi teine eesolija) lumme ja me tegime mingi veidra ringi läbi lumme mattunud oksarägastiku. Siis tuli veel tükk aega autoteed. Julgelt üle pooltel inimestel oli taskus Järgermeister ja nendest veel pooltel ka suitsud ees. Matk my ass. Autotee lõppes perseli pangalt laskumisega. Ma suutsin sealt õnneks jalgadel alla libiseda, kindad said küll märjaks. Järgnes oi-kui-masendav sumpamine lumisel rannal. Nii jõledalt pole ma veel kunagi kõndinud. 50% kogu rannamaast tuli teha samme, mis algasid põlvetõste ja lõppesid väljaastega. Ja seda eeskõndija jalajälgedesse. Lisaks loomulikud tasakaaluhäired ja eeskõndijate arusaamatu soov otse kõndimise asemel siksakke teha. Kui me olime umbes ??? kilomeetrit mööda randa läinud, tuli söögipaus. Pühaliku tseremoonia juurde kuulus kohustuslik hernesupp, tee ja leib. Mu saabaste karvase osa külge oli moodustunud korralik lumekiht ja säärelihaste alumine osa külmetas vaikselt. Läksime edasi. Ikka mööda randa, kuigi oli ka võimalus kuskilt üles ronida, kõndida mööda maanteed ja siis jälle kuskilt alla laskuda ja bussi juurde minna. See viimane jäi eelmise allalaskumise valguses ära ja ega ülesronimine ei tundunudki üldse tõelisena. Kogu selle kõndimise ajal jõudsin ma kahele järeldusele:

1. ma ei lähe lumisele mägimatkale ega lumisele talvematkale
2. ma usun, et sain 50% ulatuses aru, mis tunne on parmudel.

LOHUTAVAKS teadmiseks oli, et söögikoht oli täpselt poolel teel sihtpunktini. Ehk veel sama palju maad, ainult raskemal maastikul. Umbes poolel poolest teest hakkas mu vasaku jala mingi lihas teada andma, et varsti ta enam ei jõua. See lihas, mis asub ees jala kinnitumiskohas kehaga ja on vajalik jala üles tõstmiseks. Põlves oli ka mingi kahtlane valu, mis tulenes valesti astumisest ja viimasel hetkel jalgade väänamisest, et kogu kehaga lumme mitte lennata. Natuke maad veel ja parema jala sama lihas hakkas ka märku andma, kuid mitte nii tungivalt. Kõndides hoidsin käsi taskus, et neid mitte külmetada, ja see raskendas tasakaaluhoidmist Mis tõsiselt kõndimist raskendas, oli väljakannatamatu kusehäda. Ja kuhu sellise lumega kusele minna, ah? Teest kõrvalekaldumine võrdub lumme uppumisega, metsa lähedal pole ja tee peal ju ikka kusele ei hakka. Ma otsustasin siiski lumme uppumisega riskida ja roomasin käpuli mööda lund mingite mändide poole, mis tundusid vähemalt kaks korda lähemal, kui ma roomamist veel alustanud polnud. Päris mändideni ma siiski ei jõudnud, aga oma õnneks roomasin üle mingist lumevallist, kuhu ükski taganttulev virvatuluke paistma ei ulatunud. Ma ei taha enam mitte kunagi niimoodi kusele minna. Roomates oli mul miskipärast tunne, et ma rooman kuskil kalmistul. Käed külmetasid ropult ja ma vajusin ühel kohal kauem peatudes sügavamale lumme. Kõndida ei olnud seal võimalik, sest lumi oli vähemalt kõhuni. Ja kogu selle roomamisega said püksid ka niiskust juurde.
Ma ei olnudki palju maha jäänud, nagu kartsin. Või noh, mis kartsin? Mul oli juba suht suva. Ma tundsin selgelt oma külmunud sõrmi, mis seekord taskutes üles soojeneda ei tahtnud ja külmuvaid jalgu. Lisaks otsutasid varbad jääkuubikuteks muunduda. Külmuva parmu tunne süvenes. Unustasin enne mainida, et oma teekonnal pidime välja jõudma "tulukesteni", mis kaugelt paistsid ja kui "tulukesed" olid lähedal, tekkis küsimus, kust saaks rannast mõnele teele minna. Küsimus lahendati lihtsalt. Lihtsalt rikuti kellegi majaomaniku kodurahu tema maalt läbi minnes ja üle aia ronides. Majaomanik imestab kindlasti hommikul, et mis loomad ta õuelt läbi roninud on.
Ja siis me kõndisime mööda tänavaid kellegi järel, kes mingi ime läbi teadis, kuhu minna, sest keegi ei teadnud, kus me olemegi. Ma hakkasin veel rohkem vinguma oma peaaegu et krampis jalgade pärast. Unustasin enne mainida, et vingumisega alustasin poole tee pealt. Seekord vingusin eriti palju. Tundsin, et saan seda endale lubada. Jõudsime maanteele välja ja kõndisime suunas, kus arvasime bussi olevat (seda pärast mõningat paigalseismist ja avaldades soovi, et korraldaja võiks bussi meie juurde orgunnida). Lõpuks buss tuli.
Bussis oli soe, kuid mõnusast olekust oli asi kaugel, sest sõrmed sulasid valutades ainult pooleldi üles ja kogu saabaste ja pükste külge moodustunud jääkiht sulas samuti, muutes sokid täielikeks švammideks. Eriti hästi oli tunda läbihigistatud pluus jope all ja külmavärinad tulid ja läksid. Tegime peatus selle noortemaja juures, meie omad said sealt oma asjad kätte ja sõitsime Tallinnasse. (Õnneks sõitis see buss Tallinnasse.) Tegin bussis sokivahetusoperatsiooni jalast võetud läbiligunenud riidelappe salaja bussipõrandale kuivaks väänata üritades. Kuivade sokkidega on maailm palju ilusam.
Mul hakkas peaaegu soe ja bussijuht tebi bussijaamas peatuse, kus me välja kobisime. Ma suundusin kohe vanamutikiirusel trammipeatusse ja lõdiseda sain õnneks ainult paar minutit, sest nr 2 tramm oli kiire tulema. Trammisõit tundus lõpmatuna ja trammilt oli koduni veel ühe peatuse jagu maad kõndida. Trolli lähemal ajal ei tulnud ja oodata ja külmetada ma ka endale lubada ei saanud. Kõndisin iga sammu juures oiates mööda lumist teed koduni ja veetsin liiga kaua aega duši all.

Hommikul ärgates tundus öine matk unenäona, kuid jalavalu oli üpriski tõeline. Sama tõelised on ka villid varvaste otsas ja tunne, nagu ma oleks peksa saanud.
Lõpetuseks "Ood vannile", mille ma bussis sõites kokku luuletasin, kui mõtlesin vannile ja ärkvel püsimisele.

Oo vann.
Mu vann, mu kallis vann,
Mida mul,
paraku,
pole
.

Vann mul siiski on, kuid see on liiga jube, et selles reaalselt vannis käia. Veel miski, mida ma oma elamise juures naudin.
Ja pidage meeles, et see teekond, mille me läbisime eile öösel kella üheteistkümne ja viie vahel, oli palju pikem, kui lugedes tundub.

"Hei, poisid, kas olete valmis
Ja siis lükkame korraga.."

Kummitab kohutavalt.

Igav. Tänane päev oli haruldaselt igav. Ammu pole nii igav olnud. Tund aega passimist, siis üks lauluproov aktuste jaoks ja siis järjest kaks aktust. Ma ei kujuta ette, kuidas need, kes igal aktusel tavaliselt esinevad, seda passimist taluda suudavad. Laulda oli muidu normaalne. SEE osa ei olnud igav.
Lisaks igavusele ja meie koolile mitteomasele palavusele pidin ma suurt pettumust taluma, sest ma olen meie klassi ainuke (tüdruk)idioot, kes ei vihka kehalist. Ja kuna täna on niiiii pidulik päev ja et pidulikke riideid on võimatu kehalise ajaks ära vahetada jne, jätsime kollektiivselt kehalise ära. Anne-Ly oleks ka muidu läinud (kuigi ta pole üldse selline fanaatik, nagu mina), aga kuna jh, kahel inimesel on aind klassist pmts riided olemas, siis ma ei hakka sinna tundi trügima ka. Kuigi see pole eriline vabandus. Ja kehka õps oli üllatavalt liberaalne. Pani puudujad kirja ja läks ära. Mul tuli kohe Sõle meelde. Vändrik oleks kindlasti sellise tundide ärajätmise eest nii karjunud, et keegi poleks silma ka pilgutada julgenud. Sõles oligi tavaliselt kehkas nii 2-3 inimest (viimases klassis). Ükskord olin kehkas üksi ka, jooksin vist.

Mulle käib üldse igasugune vingumine viimasel ajal närvidele. Ainult vähesed oskavad nii mõõdukalt ja põhjendatult vinguda, et mul ei teki vastikut tunnet. Ha, ma räägin vingumisest nagu kunstist, woohoo. Aga ma vingun ise ka.

Täna üllatas televiisor kirjaga "Saksa keele õpetaja puudub ka kolmanda nädala". Jah, mulle meeldivad need vabad tunnid esmasp ja reedel, aga kurb on kuidagi. Säh mulle saksa keelt.

Täna öömatkale. Loodan, et magama ei jää. Ja tuju on suht nullilähedane(nagu teksti põhjal arvata võib), loodan, et teel Balti jaama see mingi üleloomuliku põhjuse tõttu paraneb.

Muide, teenisin täna Neemelt plusspunkte. Saate aru, ma olen TUBLI. Mhm. Jätke see meelde. Ma hakkan plusspunktide eest endale viit aastahindeks nõudma.

Nüüd võikusid tegema. Ma vihkan võikude tegemist, et need siis kuskile kaasa võtta.