Kui palju me ütlemata jätame! Ei ole uudis, aga märkan aina rohkem.
Kõik, mis ma kirjutan, on minu arvamus. Ise, ise, ise.

Ütlemata jäetakse halbu nalju, teravaid märkusi, asju, mis võiksid häirida, kõike vihastavat ja solvavat. Aga üsna vähe. Peab au andma, et seda üldse tehakse.
Ütlemata jäetakse tõde. Teistele jäetakse ütlemata, jah, sest kardetakse negatiivset reaktsiooni (kas siis ärritumist, viha, haavumist... ükskõik). Aga tõde jäetakse ütlemata ka iseendale. Mõeldakse ümber. Välditakse. Kardetakse. Ikka see hirm. Ja tõde püütakse vältida, see lihtsalt ähmastatakse (tunnete ja arvamuste ja kõige muuga). Ja ollakse õnnetud. (Ei jaksa enam nii negatiivselt kirjutada, lõpetame kiiresti ära, palun.)
Aga ütlemata jäetakse ka häid asju, VÄGA palju häid asju. Tühiseid asju, mis võiksid tõsta teiste meeleolu, ja tähtsamaid, mida eelistatakse väljendada eriti napisõnaliselt ja jätta kirjeldamata just see esialgset head tunnet. Sest meid on õpetatud (ja jätkuvalt õpetatakse) ennast selgelt väljendama ja asju nimetama. (Jätame siinkohal põhjustest ära hirmu ja kõik muu, mis muidu suhtlemist takistab. Aga vot see nimetamine. Närvi ajab.)

Lõpp sügavamõttelisusel (kus mul ei õnnestunud ka end nii hästi VÄLJENDADA). Tagasi pärismaailma.