Soigumine ja kultuurišokk

Paramore - Decode

Alustan matka lõpust, sest eilsed mõtted annavad ennast veel tunda.

Tulime laevaga tagasi Eestisse, andsin Küllile telgiosad ja sõitsin kodu poole. Kuna sadamas valitses segadus, nagu sadamates ikka ja inimesi oli päris palju, ei viitsinud ma nende vahel rattaga manööverdada ja sõitsin rahulikult autotee ääres ja kui ma lõpuks kõnniteele sain, lasi mingi bussijuht mulle signaali ja näitas sõrmega seda manitsevat žesti. Ma sõimasin teda vaikselt mõtetes ja kogu mu hea kojujõudmistuju oligi läinud. Krt, ma oleks tahtnud nutta seal. Tuled Eestisse ja juba keegi teeb tuju pahaks. Kuna Kopli tänaval on jätkuvalt teeremont, läksin läbi Balti jaama ja Sõle tänavalt. Siis ma taipasin, et ma polnud Saksamaal selle ajaga ühtegi sellist kahtlast tüüpi näinud, nagu meil neid igal pool on. Ma vajusin täitsa tujust ära. Ma ei tahtnud koju minna, sest mu vanemad oleks mulle ilmselt ilgelt rõõmsa häälega hüüdnud "Oiii, Anna tuli!!!!!!", mida nad ka tegid! Ma ei suutnud rõõmsat nägu teha ja läksin keldrisse ratast ära panema. Keldrisse oli ilmunud mingi pikk puulauajupp, mis segas mul ratta ärapanemist ja ma karjusin/sõimasin seal üksinda. Selle ratta ärapanemisega olin päris mustaks saanud, niiet läksin pesema. Sain rahulikult üksi olla ja nutta (see postitus on küll emo.... ). Siis püüdsin veidi rõõmsam olla, mis osaliselt ka õnnestus. Pakkisin asju lahti, kui olin poole peal, otsustasin välja minna. Tahtsin Kristiinest raamatuid vaadata, midagi soome keelega seoses, sest Soomest läbiminek oli taaselustanud tahan-soome-keelt-õppida tunde. Helistasin Elsile, käisime Koplis ringi, kus oli munakiviteed! Ma olen Saksamaal rattaga sõites munakiviteed vihkama hakanud. Kristiines käisime ka ära, vaatasin teekarpe, kunagi ostan ära ka.
Kodus pakkisin asjad lõplikult lahti ja kui vanemad lõpuks jalutama läksid (neil kulub väljaminekuks reaalselt pool päeva, sest isa on niiiiii pidur), uurisin oma Saksamaalt ostetud päevikut ja laulsin kõva häälega. Muideks, vanemad ei sõida ära tuleval esmaspäeval, vaid sellest järgmisel! Grrrrrrrrr!!!! Ja täna magasin poole üheni. Loodetavasti ei satu ma jälle sellesse unerežiimi.

Aga nüüd matkast.

11. juulil läks mu buss kell 00.30. Pärnus tuli minu kõrvale mingi tüüp, kes vaatas mind mureliku pilguga iga kord, kui ma vähegi liigutasin. Lennujaamas oli minu taga mingi mutt, kes räigelt nühkis mind oma kotiga.... Aga lennukis oli tore naaber. Suhteliselt noor südamekirurg Berliinist, kes oli üksi nädalasel puhkusel Lätis, mis pidi olema väga igav. Sain kellegagi oma reisipõnevust jagada ja olin seal lennukis üliexcited, kuigi polnud öises bussis üldse maganud. Lennujaamast sõitsin bussiga Alexanderplatzile ja sain ülejäänud matkakompaniiga kokku.
Veetsime päeva Berliinis ja lõpetasime hostelis. Saksamaal on täiega lahe metroo ja rongid ja, ja, ja... Järgnevad päevad olid täis sõitmist ja higistamist. Marlene'il läks vahepeal rattakumm katki ja see vahetati lõplikult ära alles päeva lõpus. Ja vahepealsed sündmused ei ole hästi meeles. Palav oli ja mitu päeva sadas öösiti vihma ka. Ühel päeval tuli lausvihm koos äikesega, kui me parajasti autoteel sõitsime. Külli läks oma happy place'i ja me seisime vihmakeebiringis ja ma pasin poriloigus oma jalgu (mul kukkus vahepeal mingil munakiviteel esiporilaud küljest ja kogu järgnev sitt tuli jalgadele!!). Sellel päeval käisime veel kolmes järjestikuses kämpsis, kuhu ei võetud telkijaid ja ühes maksis TELKIMINE 15 EURi. Sõitsime rongiga natuke edasi ja saime normaalsesse kohta ööbima.
Hästi on veel meeles Siimu eraldumine ülejäänud kambast pärast lühikest (sõimu)sõnavahetust Marlene'iga. Üks päev kujunes enam-vähem lebopäevaks ja teisel päeval sai palju rongiga sõita. Kõigepealt suure vahemaa tõttu, hiljem ka uue lausvihma tõttu. Viimases kämpsis oli mingi eriti värdjas onu, kes ütles vale hinna, oli ülbe ja saatis meid poriplatsile telkima. Nihkusime siiski muru suunas.
Rostocki päeval, kui oli plaanis veeta linnas terve päev, oli selleks lõpuks alla poole tunni. Tegime pool päeva Rostockile ringi peale, et rattad sadamasse panna ja siis läksime bussi ja rongiga linna ja ma ei leidnud kahest peatselt suletavast raamatupoest ikka oma märkmikku. Olin solvunud ja vihane. Aga sadamas tuli rõõmus tuju tagasi. Saime kesköö paiku laevale ja kohe magama. Uni oli väga hea kuni äratuskellani :D
Õgisime hommikusöögi ja lõuna ajal, ülejäänud päeval lugesin Marlene'i ostetud raamatut ja sain järgmisel hommikul selle läbi kah. Saime vahepeal laevas teada, et Soome teist sadamat, kust väljus meie laev Eestisse, oldi "liigutatud" ja see asus linnast väljas ja meil oli sinna jõudmiseks vähe aega ja Allil oli rattakumm ka tühi. Üllatasime sellel õhtul Allit sünnipäeva puhul suure šokolaadiga ja hommikusöögilauas andsime üle õige paki.
Sadamas hakkas Siim Alli rattakummi vahetama ja nad läksid Alliga kuskile pumpa otsima ja sellel ajal tulid laevalt mingid poolakad, kes arvasid, et tee peal seisev esirattata ratas on hirmus naljakas ning kukkusid seda naerdes filmima/pildistama. Üks küsis veel vene keeles minu käest, et mis juhtus. Kahju, et ma ei suutnud midagi tabavat öelda. Alli oli kohale jõudes nende peale ikka väga vihane ja läks pärast nende bussi karjuma, et ei ole normaalne hädas olevaid inimesi pildistada ja nende üle naerda.
Sõitsime metroose, seal närvilises meeleolus ükshaaval liftiga üles ja siis metrooga teise sadama poole, siis natuke ratastega ja jõudsime napilt check-in'i. Laevas sai ühisrahajäänuste eest veel veidi süüa-juua ja niisama olla. Järgnevast ma juba kirjutasin.

See matk oli suhteliselt veider. Nagu Külli oma blogis kirjutas, peaks matkal olema HEA. Täpselt minu mõte. Minu jaoks oli sellel matkal hullult väntamist ja see matk VENIS täiega. Ja kui Soomes käis teise sadamasse minemine, oli tunne, et see makt ei lõppe kunagi ära, et me ei jõua laeva peale ja ei saagi koju. Ja kui teised tahtsidki koju saada, siis tegelikult mina niiväga ei tahtnud :S Ok, ma tõesti ei tahtnud enam MATKAL olla, aga nii hea oli kodust eemal olla. Tahaks praegu ka kusagil mujal olla. Vanematest eemal. Ma ikka ei saa nendega läbi ja ei saa neist aru ka. Ja ma kardan, et mul tuleb mu tavaline olek tagasi, kui ma nendega siin nädal+2 päeva passin. Ja ma ei taha!!!

Marilyn Manson - This Is The New Shit

PS. Sain matkalt kombe musta teed koorega juua. Joon praegu ka.
Ja ostsin endale märkmiku, kuigi Elsi tuletas meelde, et mul on juba musttuhat tükki kodus olemas.

Reisipalavik

Lenksukoti vihmakate valmis nii, et ma täiendasin üht olemasolevat katet ja olen rahul :D
Lisaks tegin veel ühe kotikese, sest ma ei taha hambaharja omapead suurde kotti vedelema jätta ja kuna hoog oli sees, tegin veel ühte kotikese, millel praegu mingit otstarvet ei ole.
Ma olen teinud juba (kohe loen kokku)..... 11 sellises stiilis kotikest!

Jube, mida lähemale saksamaa jõuab, seda rohkem tekib mul PH-sid. Jah, uus lühend - Paanilised Hirmud. Ja kõik nad on äärmiselt mõttetud, nagu nt tekkis paanika, et ega ma ei pea passi kuskil esitama (sest pass on mul juba 2 aastat kehtetu...) ja kuigi ma TEAN, et ei pea, rahunesin maha alles pärast EL'i lehe külastamist... Vastik, vastik, vastik. Ja veel ma ei kujuta ette, kuidas ma selles ööbussis magan! Ma ei oska bussis eriti magada.. no ja Berliinis olen siis mingi tuim haigutav tüüp, kes igal pool tukkuma jääb. (Mitte et ma oma tavalises olekus väga "Woohooo"- tüüp oleksin.)

Homme katsun Eesti lipukese muretseda, mul ongi homme kahtlaselt mitte-midagi-tegemise päev.

Homme sõidan ära!

Ajeeeeeeee!!!

Saksamaa

1. juulil pidime kaheksa paiku hommikul Saksamaale tulijatega kokku saama Ülemiste juures (rataste ja pakkidega). Ma pidin ärkama 6.20, et jõuda rongile, sest muidu peaks ärkama veel varem, et jõuaks vändata!
Ma ärkasin selle peale, et keegi niitis muru. Mõtlesin, et tüütud muruniitjad, niidavad hommikul...... Tegin silmad lahti ja tardusin paigale. Mul oli laes mingi ülisuur herilase moodi asi ja tiirutas seal tekitades muruniiduki häält. (Ma ei oska seda olendit kuidagi nimetada, sest minu teadmised putukatest on piiratud ja google'ist leitud "kimalaste" piltidega ta ei klapi, niiet ei ole vist kimalane.... ma ei tea, kes ta on.) Arvestades seda, et ma magan (siiamaani) naris, oli voodist allasaamine paanikarohke. Jõudsin veel kella vaadata. HAA! 7.20!!!!! Mul oli plaanis sellel ajal kodust baltasse hakata minema..... Nojah, ähmaselt tuli meelde, kuidas ma unesegaselt äratuskella kinni panin, et ta seda vastikut häält ei teeks. (Eelmisel öösel õmblesin 2-ni kotti kiivri jaoks, sest see ei mahtunud rattakottidesse ja see tuli ära pakkida! Oi kui vihane ma olin!)
Sõin, panin riidesse, suutsin oma koperdamisega isa üles ajada ja väntasin baltasse, teadmata, mis kell on.

Baltasse jõudsin 7.51.
Rong väljus 7.56.
Jõudsin oma rongi rattavaguni juurde ja vaatan, et Allit-Siimu seal ei ole, helistan siis paaniliselt Allile, et kus te olete? Alli seletas midagi, aga ma ei saanud aru, ja ta tuli rongist välja, esimesest vagunist. Vagunist, mille kõrval ma seisin, uurisid mingid põnnid mu ratast ja varustust sellise näoga, nagu näeks esimest korda elevanti vms. Ja ma ei kujuta ette, kui suureks neil silmad läksid siis, kui ma arvasin, et telefoni on kiirem hambusse võtta, kui taskusse pista, ja see asfladile kukkus ja laiali lendas....
Rongi jõudsin täiesti paanilises olekus (kuigi kui mõelda, baltast pole Ülemistesse üldse pikk maa). Seletasin Allile ja Siimule oma hommikusi elamusi sumiseva elukaga ja valel ajal ärkamisega ja sain koos nendega naerda.
Sõitsime rongiga oma 9 minutit, mille jooksul kontroll meieni ei jõudnud (mul tuli vahepeal meelde, et unustasin piletiraha kaasa võtta..) ja tegime Siimu eestvedamisel kompromissi. Andsime rongijuhile 30 eeku. Ta oli meeldivalt üllatunud.

Saime kokku Külli ja Marlene'iga ja sõitsime Peetri küla poole. Sõitsime mööda vasakut teeäärt ja küla silt näitas parmale. Siim pani üle maantee, me sõitsime korralikult veits tagasi ülekäigu juurde. Jõudsime siis kuskile välja, kust edasi enam ei saanud ja Siim helistas firma kontaktisikule... Jaa, tegelikult asus see koht vasakul tee ääres. Sõitsime maantee poole, puud mõlemal pool, ja mõtlesime, kas jälle ülekäiguni sõita. Siis, maanteeni jõudes, karjub Siim "Nüüd!" ja me kõik panime üle, karjudes.

Viisime rattad ära ja vaatasime neid, kartes, et see on viimane kord, kui me neid näeme. Aga küllap ikka näeme.
Tagasi läksime jala, Siim võttis takso, et tööle jõuda ja me saime bussi peale. Väike olemine jätkus veel Tammsaare pargis, tuvisid jälgides.

Täna valmis mu "reisikott" ja empeka kotike - ühesõnaga saksamaa stuff, millel pole lõppu, sest avastasin, et kate, mille Külli mulle lenksukoti jaoks andis, ikkagi ei sobi. Ta on liiga suur ja sealt tuleks vesi sisse, sest selle avaust ei saa palju kokku tõmmata :( Koidab uue lenksukoti vihmakatte õmblemine......

Tegelikult tekivad mul selle Riia lennujaama ja pakikontrolliga igasugused OO-d (olematud ohud, või peaks ütlema PK - Põhjendamata Kartused?). Nagu nt, kas neid häirib see, et tühi kütusepudel lõhnab bensiini järele? Kas on väga kahtlane, et mu mp3 on minigripis? Ja kõige suurem PK - "arstikotikesest" jäid valuvaigistid maha, kas oleks VÄGA kahtlane, kui ma paneks lihtsalt tabletilehe minigrippi või pean ma neid koos selle pappkarbika kaasa vedama? Mingites lennujaamareeglites oli kirjas, et personal medication'it soovitatakse käsipagasisse võtta, et siis pole probleemi? Igatahes jh...... PK-d varjutavad mu reisielevust.

Kolm päeva veel ja ma olen Saksamaal!