Siis, kui und njetu

See on see tühja passimine, lebotamine jne, kui energia kuskile ei kulu ja öösel ei taha enam uni tulla. Siis ma vahin järjest kella ja imestan, kui kiiresti aeg ka mitte magades liigub - ohoo, nüüd olen juba kolm tundi niisama lamasklenud! , ohoo! kolm ja pool tundi! jne. Päris kell kuus hommikul ei taha enam magama jääda, et pärast õhtul üles ärgata. Tuleb midagi teha. Tuleb minna rattaga sõitma!
Kahjuks see päikesetõusu-ajaks-ilusasse-kohta-jõuda plaan feilis tunni ajaga, sest kodust sain välja kell 7. Ehmatasin riidekappi avades ema üles, kes küsis paaniliselt "Mis toimub?!" ja isa ärkas ema hüüatuse peale, paanika näos. Ma sattusin nendest näoilmetest segadusse ja ütlesin, et ma mõtlesin, et tõusen üles.... Päeval küsiti mitu korda üle, et "mida see hommikune asi ikkagi tähendas?".

Aga põhimõtteliselt sõitsin mingit tundmatut teed pidi Piritale, tegin seal minitiiru ja niiiiiiiiiiii kaif oli vaadata linna pärast päikesetõusu! Selline TUNNE tuli sisse (pidage mind napakaks, aga varahommikuse päikesega on kõik nii palju lahedam). Ostsin baltast juua, panin ratta lukku, et kaks meetrit R-Kioski kõndida.. Mõtlesin seal ratta juures rongide vahel, et ikka väga jama, et mul maakohta pole, oleks just tahtnud sõita rongiga kuskile, kust on veel natuke maad rattaga minna ja maanduda mõnusas majakeses, mis oleks minu oma. See tuleb ükskord ära teha.

Sõitsin Stromkale hullu plaaniga raamatut lugeda, aga seal oli kõik liiga kastene. Ja seal oli nii vähe inimesi, et see tundus ebareaalne. Keerasin ranniku suunas ja vaatan, et mingi tädike käis ujumas, üks mees tegi hoogsalt soojendust, kepikõndijaid on hullult igal pool ja sellised muhedad taadikesed istuvad, naudivad merevaadet. Nagu mõni teine maailm oleks hommikuti! Ja kui Pirital oli ikka linnaelu autode näol näha-kuulda, siis siin oli päris vaikne. Mõnus.