Siis, kui und njetu

See on see tühja passimine, lebotamine jne, kui energia kuskile ei kulu ja öösel ei taha enam uni tulla. Siis ma vahin järjest kella ja imestan, kui kiiresti aeg ka mitte magades liigub - ohoo, nüüd olen juba kolm tundi niisama lamasklenud! , ohoo! kolm ja pool tundi! jne. Päris kell kuus hommikul ei taha enam magama jääda, et pärast õhtul üles ärgata. Tuleb midagi teha. Tuleb minna rattaga sõitma!
Kahjuks see päikesetõusu-ajaks-ilusasse-kohta-jõuda plaan feilis tunni ajaga, sest kodust sain välja kell 7. Ehmatasin riidekappi avades ema üles, kes küsis paaniliselt "Mis toimub?!" ja isa ärkas ema hüüatuse peale, paanika näos. Ma sattusin nendest näoilmetest segadusse ja ütlesin, et ma mõtlesin, et tõusen üles.... Päeval küsiti mitu korda üle, et "mida see hommikune asi ikkagi tähendas?".

Aga põhimõtteliselt sõitsin mingit tundmatut teed pidi Piritale, tegin seal minitiiru ja niiiiiiiiiiii kaif oli vaadata linna pärast päikesetõusu! Selline TUNNE tuli sisse (pidage mind napakaks, aga varahommikuse päikesega on kõik nii palju lahedam). Ostsin baltast juua, panin ratta lukku, et kaks meetrit R-Kioski kõndida.. Mõtlesin seal ratta juures rongide vahel, et ikka väga jama, et mul maakohta pole, oleks just tahtnud sõita rongiga kuskile, kust on veel natuke maad rattaga minna ja maanduda mõnusas majakeses, mis oleks minu oma. See tuleb ükskord ära teha.

Sõitsin Stromkale hullu plaaniga raamatut lugeda, aga seal oli kõik liiga kastene. Ja seal oli nii vähe inimesi, et see tundus ebareaalne. Keerasin ranniku suunas ja vaatan, et mingi tädike käis ujumas, üks mees tegi hoogsalt soojendust, kepikõndijaid on hullult igal pool ja sellised muhedad taadikesed istuvad, naudivad merevaadet. Nagu mõni teine maailm oleks hommikuti! Ja kui Pirital oli ikka linnaelu autode näol näha-kuulda, siis siin oli päris vaikne. Mõnus.

Kõik juhtub põhjusega?

Chalice - Minu inimesed, kummitab tänu Allile

Plaan minna Lohusallu ja parmutada oli juba ammu. Eile otsustas Alli (spontaanselt, mida ei pea vist mainima:D), et lähme homme (ehk siis täna). Noh, mulle tulevad sellised otsused alati üllatusena, aga ma harjun nendega kohe ära ja lähen kaasa. Eile oli aga selline tunne, et päris homme ei taha vist minna... aga noh, läksime ikka. Täna hommikul oli mul üldiselt väga paha tuju, olin lampi vihane. Sain Alliga kokku pärast seda, kui olin valesse kohta tulnud teda ootama ja sõitsime Rocca al Mare poole. Jõudsime mingisse kohta, kus rattatee keeras paremale ja otse läks aind autotee ja me saime aru, et me oleme vales kohas, ehk siis sõidame Kakumäe poole. Alli arvas, et rannast läheb tee õigesse kohta, mina nii ei arvanud ja sõitsin oma toreda tujuga veits aeglasemalt ja tagapool. Kui me lõpuks veendusime, et ei lähe sealt mingit teed, ei olnud meil muud valikut kui Kakumäe randa jääda, sest, oi üllatust!, Alli rattakumm läks lihtsalt lampi siledal asfaltteel katki. Mu tuju tõusis nö "lakke" sellel skaalal, millel ta juba oli. Alli polnud kummi vahetamise suhtes eriti entusiastlik, sest rehv oli ka kahtlaselt lõhki ja nii me midagi ei teinudki. Parmutasime pinkidel, sest ma unustasin rannalina maha. PÕHImõtteliselt läks parmutamisplaan täide aind ilma ööbimise ja sulgpallita. Ja saunata, mida köeti ilma meieta.
Kuueni konutasime rannas, lugesime raamtuid, olime parmud. Alli kõndis terve tee koju - 2 tundi 25 minutit. Ma proovisin ka seda kõndimise asja, aga suht varsti kihutasin juba koju vetsu poole. Plaanis oli süüa, teavitada vanemaid matka ebaõnnestumisest ja Paljassaarde minna veel raamatut lugema. Allil oli missioon kaheksasks koju jõuda ja vabadussamba avamisele minna.
Sõitsin paljassaarde, kus mingid tüübid olid mingi künka taga võssis telgiga ja jõid ja rannas oli igast Vasjasid, ehk siis keerasin otsa ringi ja sõitsin Stromkale, kus ma lugesin ühe peatüki läbi ja kihutasin lõdisedes koju. Pakkisin asjad lahti ja nüüd olen siin, mõtlen, mida homme ette võtta.
Alli oli kindel, et kõik juhtub põhjusega, niiet see põhjus, miks see kumm katki läks ja mille pärast me täna-homme ei ole seal, kus olema peaks, võiks nüüd ilmsiks tulla, sest ma saan muidu vihaseks!
Muide, rannas tuli meelde, et Oliveril on täna sünna ja laulsime talle sünnipäevalaulu ja lootsime, et ta kuuleb.

Kein Problem

Jätkuvalt Paramore - Decode

Alli ja Marlene olid Tarsis näitelaagris (seesama, kuhu ma koolilõpuaktuselt jooksin, ainult teine vahetus) ja Külli tuli välja ideega sõita sinna viimaseks päevaks, vaadata ära näidend ja niisama logeleda.
Plaan oli järgmine: Külli läheb neljapäeval Paidesse ja reede hommikul tulen mina rongiga Türile, sõidan Paidesse ja siis sõidame koos Keava poole, Tarsisse.

Mis läks valesti?

(Siinkohal teen ma mõttelageda näo, vaatan ebamäärasesse suunda ja ütlen selge, veidi eemaloleva häälega "MAU!")

Minu rong läks kell 7.50 ja kas ma suutsin sisse magada? Jaa!!! Ja ma ei mäleta absoluutselt, et äratuskell oli helisenud. Kui ma tavaliselt unesegaselt ta kinni vajutan ja edasi magan, siis ma pärast ikka MÄLETAN, et helises jah ja vajutasin kinni ja sisi tuli blackout. Aga seekord ei mäletanud. Ärkasin kell 7.47 ja ei osanud kuidagi sellele kellaajale reageerida. Vaatasin netist rongiaegu, ema jalutas tuppa sisse ja ehmatas ära, et ma veel kodus olen.
Plaanimuudatus: mina sõidan rongiga Raplasse ja sealt rattaga Tarsisse ja Külli teeb üheinimesematka.
Minu retke raskeim osa oli rongis ratas konksu otsa saada. Kolm korda pidin üritama, et see sinna saada. Rongist mahaminek oli kuidagi kerge, kuigi perrooni polnud. Võtsin ratta selga ja hüppasin välja.. Ja Raplast viis Keava sildini tore rattatee!
Leidsin üles Alli ja Marlene'i ja jõudsin enne vihma telki ka. Pakkisin natuke asju lahti, takistasin pere kassil telki ronimast (kass oli läbimärg ja ei tahtnud eeskojas kuival murul istumisega rahule jääda) ja siis tuli Külli. Ta oli sõitnud kuskil põldude vahel hirmsast sääseparvest läbi ja oli üleni sääsetõrjega koos, mis kombineerus higiga ja kleepus märja kileka vastu. Lahendus? Külli läks pesema.
Siis ei olnud meil mingit plaani. Siis tekkis plaan täna õhtul koju minna, sest öösiti ei pidavat lärmi tõttu magada saama. Paar MAU-d ja paar tundi hiljem tekkis uus plaan - just go with the flow.
Vaatasime ära hispaania grupi esinemise, olime, kuulasime, kõndisime ringi...
Etendus oli hea, hoolimata sellest, et pool läks kaduma, kuna võttegrupp seisis otse meie ees. Aga jah, ürgne Eesti, flamenco ja capoeira käivad käsikäes. Alli tantsis siis flamencot mingi kõheda tüübiga ja Marlene sai capoeiras peksa :) Ja üldse oli selles etenduses palju leidlikke elemente.
Õhtul sai filmigruppide lühifilmide vaatamise ootuses paar tundi niisama olla ja joonistada, teed juua ja kringlit süüa.
Filmideks olid "Kama"(kuidas üks mees murrab välja oma igapäevarutiinist) ja "Ehe mees" (loeb sisemus, mitte välimus) ja üllatusdokfilm küsimustest Tarsi kohta ja inimeste vastustest.
"Kama" oli parim, kuigi teine film oli ka hea ja dokfilm oli lihtsalt ääretult naljakas.
Järgnesid magamaminekuks sättimise rituaalid koos hambapesu ja telgis oleva läbu süvendamisega. Magamist raskendas asjaolu, et meie telgi kõrval oli juturing, mis läks mingil hetkel hommikul sauna juurde ja osaline juturing jätkus päikesetõusu ajal kuni keegi neist otsustas magama minna. Ma ärkasin mitu korda üles, avastasin, et mind nügitakse igast küljest, Alli ohkis unes ja Külli jalad tõmblesid. Ma ikka nägin mingit und kõigi nende ärkamiste vahel. Ma mäletan, et see oli seotud Saksamaa matkaga - selle osaga, kus me linnades käisime + veel natuke üleloomulikku stoorit a la keegi jälitab mind ja ma pean kuskile jõudma - the usual stuff. (ja nendes sidekriipsudes pole ma üldse kindel, kirjutan praegu nii, kuidas juhtub XD)

Hommikune 8.45 ärkamine oli valus. Külli käis pesemas ja avastas saunast magava tüübi, kes oli nii ära maskeerunud, et esimesel pilgul teda ei märkagi. Käisime söömas ja siis loopisime asju kottidesse, sest Marlene'i telk tuli kokku pakkida. Mingil ajal taheti näidata etendusest tehtud filmi, aga me Külliga tahtsime ära minna.

Plaanis oli jõuda Raplasse ja siis vaadata, mis edasi saab. Mis edasi sai?

Teel Raplasse tabas meid esimene vihmahoog. Mingil hetkel vaatas Külli rongiaegu ja avastasime, et rong läheb 10 minuti pärast. Me jäime ühe minutiga hiljaks. Rai-be.
Kuna järgmise rongini oli palju aega, oli valida - kas PÄEV RAPLAS või sõita Kohilasse ja sealt rongile. Valik langes teisele variandile. Ostsime süüa, jäime teise vihmahoo alla ja sõitsime. Poolel teel arvasime, et võib sõita ka Hagudisse, mis jääb Rapla ja Kohila vahele. Siis, kui me leidsime teel Hagudisse söögikoha ignoreerides sissesõidu keelumärki, tabas meid kolmas vihmahoog ja meie söögiorgia jätkus rekka all...
Jõudsime Hagudisse, Küsisime ühe onu käest raudteejaama asukoha järele ja jõudsime täpselt rongi ajaks.
AGA rong sõitis meist mööda.
Elagu väike Hagudi peatus, mis on nii tähtsusetu, et iga rong seal ei peatu.

Teel Kohilasse tabas meid neljas vihmahoog. Ja Kohila rongijaamas viies vihmahoog. Ma pesin oma jalgu katuselt joana langevas vees ja mingi tüüp vaatas imelikult. Ma vaataks tema asemel ka, et mingi imelik sulistab seal, aga jalad olid igast liiva-pori täis ja nagunii oli märg olla.
Rongini oli alla 10 minuti ja me mõtlesime tükk aega, kust poolt ta tuleb. Siis ta tuli. Otsustasime minna viimasesse vagunisse, kuna esimene vagun oli meist liiga kaugel. Ja kuna meil olid asjad ratastelt maha võetud ja me jooksime ratastega viimase vaguni poole, kus Külli sai rattad mingite onude abiga rongi, jooksin mina pakkide järele ja viskasin nad rongi. Siis selgus, et see viimane vagun oli mingi faking esimese klassi vagun!! No pekki küll. Siis tuli konduktor ja targutas, et rattavagun on ESIMENE vagun. Like i don't know!!!! Sorri, aga NORMAALSETES rongides on esimene JA viimane vagun rattakohtadega. Pidime oma rattad vaheruumi toppima ukse vastu, mis ei pidavat lahti minema. Jaa, sure, aga Tallinas see siiski TEHTI lahti. Tore, et meil nii palju õnne oli, et rattad rongist välja ei kukkunud, kui uks lahti läks. Edasi rakendasime ratastel veidi jõuvõtteid ja ma üritasin Küllile oma rattaga-rongist-maha tehnikat näidata. Aga üldiselt tervitas Tallinn meid kuuenda vihmahooga!